Nüüdne Suurbritannia välisminister Boris Johnson küll juhtis riigi Euroopa Liidust lahkumise kampaaniat, ent tema poliitilist käitumist vaadates ei ole võimatu, et olude muutudes teeb ta veel mõne kannapöörde, kirjutab Euroopa Välissuhete Nõukogu direktor Mark Leonard.
Kui ajalugu end kordab – kõigepealt tragöödia, siis farss –, järgneb nüüd (Brexiti tragöödiale - toim.) Boris Johnson, kujumuutjast poliitik, kes kehastab meie ajastu vastuolusid. Johnson on rahvasaadik nende jaoks, kes kasvasid üles rikkaima 1% privileegide keskel. Ta on piiride sulgemist toetav immigrantide laps, poliitilise korra pea peale pööramist sooviv konservatiiv, asjatundlikkust mõnitav erudeeritud mees ning mustanahalisi «pigideks» nimetav kosmopoliit. Johnson tegi Suurbritannia tuleviku matmiseks rohkem kui keegi teine, kuid tema ultrapaindlikkus võib veel saada selle päästerõngaks.
Oma esimesel avalikul esinemisel pärast välisministriks saamist võrdles Johnson Brexiti hääletust Prantsuse revolutsiooniga. Prantsuse saatkonna Bastille’i päeva pidustustel enese välja vilistamist provotseerides kiitis ta referendumit kui «suurt rahva ülestõusu rõhuva ja bürokraatliku antiikse režiimi vastu (sic), mille demokraatlikkus on väga kaugel ilmsest.»
Brexiti hääletus – oma lubadusega taasluua mineviku Suurbritannia – on pigem kontrrevolutsioon kui revolutsioon. Borisil ja tema Brexiti toetajatest kaaslastel on rohkem ühist Prantsusmaa vabariigi uueks monarhiaks muutnud Louis Napoleon Bonaparte’i kui Dantoni või Robespierre’iga.
Kui kellelgi üldse on õigus öelda, et nad kehastavad 1789. aasta progressiivseid ideaale, on selleks Euroopa Liit. ELi poliitikud ja ametnikud on tõlgendanud hägusa tähendusega vabadus-võrdsus-vendlus kolmainsuse selgesse vormi: 80 000 lehekülge seadusi, mis hõlmavad endas õigusi ja regulatsioone kõige kohta magamistoast tehaste tootmisruumideni. Nende reeglite rakendamine on aidanud paljudel riikidel – Kreekast Hispaaniani ja Eestist Poolani – minna üle autokraatialt demokraatiale.
EL on juhtinud revolutsiooni selles, kuidas riigid koos elavad – edendades üksikisikute õigusi, rahvusvahelist õigust ja suveräänsuste ühendamist. Selle transformatiivne võim saab alguse potentsiaalse liikmestaatuse lubadusest, «naabruskonnapoliitikast,» mis ekspordib Euroopa väärtushinnanguid, ning globaalsete institutsioonide loomise haldamisest.
Kontrrevolutsiooni tulemusena on Euroopa Liidu klubi nüüd pigem kahanemas kui kasvamas. Selle asemel, et maailma oma näo järgi muuta, kardab EL naabreid, kes väärtushinnangute importimise asemel ekspordivad kaost. Vastastikune sõltuvus põhjustab, mitte ei lõpeta Euroopa-siseseid konflikte ning Euroopa idee on kogu mandril saanud poliitilise opositsiooni põhiteemaks.
Kõige murettekitavam polegi Euroopas praegu mitte Ühendkuningriigi lahkumine, vaid allesjäänud 27 riigi haprus ja killustatus, sest riigisisene Euroopat toetuv konsensus on õhku haihtunud. Ühendkuningriigi lahkumist toetav kampaania andis hääle laialt tuntavale soovile taastada mineviku kindlustunne selle asemel, et luua uusi õigusi. Kõik liikmesriigid kogevad majanduslikku ebakindlust, kultuurilist ärevust ja poliitilist võõrandumist, mida kasutavad ära uued poliitilised jõud, kes püüavad muuta poliitikat referendumite abil võitluseks rahva ja enese huvides käituva eliidi vahel.
Suurbritannia referendumi järgsed majanduslikud ja poliitilised piinad sunnivad teisi ELi liikmesriike pikemalt järele mõtlema, enne kui korraldavad oma rahvahääletused liikmeks olemise kohta. Ärge saage aga valesti aru: EL on juba sügaval lagunemise ajastus. Aeglane langus kontrollimatusesse võib olla täpselt sama laastav kui lagunemine.
Mõningaid Euroopa Liidu otsuseid juba vaidlustatakse riiklike referendumitega – näiteks Ungari peaministri Viktor Orbáni kavandatud rahvahääletus pagulaskvootide üle. Prantsusmaal ei pruugita rakendada niinimetatud Lähetatud Töötajate Direktiivi (mis lubab tööandjatel maksta teisele kohale viidud töötajale vaid võõrustajariigi miinimumpalka). Ka Euroopa Komisjon on taganemas eelistatud projektidest nagu näiteks vabakaubandusleping Kanadaga.
Selle asemel, et kokku hoida, on iga uus väljakutse jaganud Euroopa Liidu järjest väiksemateks gruppideks. Euro on jaganud põhja ja lõuna ning Ukraina ja pagulaskriis poolitab ida ja läänt.
Euroopa pooldajad peavad alustama rahulolematuste allikatest ning ümber kujundama Euroopa ideaali väljendamise viisid. Euroopa Liidu mehaaniline algpõhimõte oli see, et vastastikune sõltumine vähendaks konflikte. Euroopa tootmisvahendite ühendamisega alguses Euroopa Söe- ja Terasühenduses ning hiljem ühisturu ja euro abiga lootis Euroopa Liit riigid omavahel nii tihedalt siduda, et nendevahelised sõjad poleksid võimalikud.
Tõsi, sõda Euroopas on loodud rikkuses praegu peaaegu kujuteldamatu. Vastuseisu vastastikusele sõltuvusele ei saa aga eitada, olgu see siis näha kas eurotsoonis, vabas liikumises või terrorismis.
ELi päästmiseks peaksid Euroopa liidrid keskenduma sellele, et muuta vastastikune sõltuvus inimeste jaoks turvaliseks. Selle jaoks oleks vaja ümber jagada mõningad vaba liikumisega kaasnevad majanduslikud privileegid neile ühiskondadele, kes kannavad selle suurimaid koormaid. Lisaks peab tugevdama välispiiride kontrolli ja terrorismivastast koostööd, tagama eurotsooni integratsiooni ja migratsiooni suurema paindlikkuse ning naasma idee juurde, et ELi institutsioonide ülim eesmärk on kaitsta oma rahvusriike, mitte arendada enda võimu.
Brexiti kriis annab ülejäänud Euroopale võimaluse Euroopa projekt ümber kujundada. Edu korral võib Ühendkuningriik ehk isegi uuesti liituda tahta.
Muidugi ei ole see Brexiti toetajate ja nende liitlaste eesmärgiks. Nad võivad olla edukad ELi lahti harutamisel, kuid on ebatõenäoline, et nad suudavad täita oma lubaduse tuua tagasi eilne maailm, veel vähem siis paremat tulevikku. Nad võivad sellega hoopis tahtmatult hävitada need Euroopa integratsiooni kasulikud elemendid, mida enamik inimesi väärtustavad.
Brexitit toetanud valijad võivad peegeldada seda, mida Marx ütles Louis Napoleoni kontrrevolutsiooni kohta: «Rahvas, kes kujutab ette, et on endale andnud revolutsiooniga kiirendatud liikumisvõime, leiab end äkitselt tagasi surnud ajastusse viiduna.» Nad avastavad, et nad ei kukutanud mitte antiikset režiimi, vaid «sellest sajanditepikkuse heitluse käigus välja väänatud mööndusi.»
Siin ongi koht, kus Johnsoni poliitiline kostüümivahetus õigustatud saab. Kui Ühendkuningriigis algab majanduslangus ja lahkumise toetajate kampaania lubadusi ei täideta, võivad mitmed valijad siiski jääda ühisturule või isegi Euroopa Liitu. Selline täielik kannapööre oleks võimatu enamikule Brexiti toetajatest, kelle jaoks unistus suveräänsusest trumpab üle majandusliku kokkuvarisemise ohu. Johnson on aga Euroopas kultuuriliselt sundimatus seisus ning aeg-ajalt paistis, et ehkki ta ise juhtis lahkumiskampaaniat, oli ta selle suhtes ambivalentne.
Johnsoni oskus põgeneda oma varasemate ütluste ahelatest avaldaks muljet isegi Houdinile. Kui EL suudab end reformida ja Ühendkuningriigi majanduslikud probleemid süvenevad, võib kõik kindlana paistev – eriti Johnsoni euroskeptitsism – õhku haihtuda.
Copyright: Project Syndicate, 2016.