Ott Lumi

FOTO: Postimees.ee

Selge, et peaminister on suurel määral olukorra pantvang, kuid ilmseid puudujääke poliitika koordinatsioonis ei nimetaks ma 21. sajandi juhtimiseks, kirjutab politoloog Ott Lumi.

Tellijale

Vaadates tagasi Eesti vabariigi neljakümne kaheksanda valitsuse esimesele aastale, hakkab kõigepealt silma tagasiastunud ministrite arv. Neli ministrit esimesel aastal on «saavutus», mida lähiminevikus on suutnud ületada vaid Tiit Vähi kolmas valitsus, aga toona oli põhjus Keskerakonna valitsusest lahkumises seoses Edgar Savisaare lindiskandaaliga. Seekord niitis ühe ministri skandaal. Kolm jäid kohast ilma sotsiaaldemokraatide (SDE) võimutüli tõttu. Juhtum läheb ka vist ajalukku Eesti poliitika ainsa korrana, kus üks erakond oma valitsusdelegatsiooni selgelt nõrgendas.

Kui valitsusliit sündis, ristiti see kõhklusliiduks. Aastaga on selgunud, et partneritel pole siiski kõhklusi võimul püsimise vajalikkuse suhtes. Seega on märksa adekvaatsem määratlus koalitsioonist kui abielust raha pärast. On küll ebameeldiv, aga kõik kauplevad kasudega.

Reformierakonnal ja iseäranis peaminister Taavi Rõivasel polnud võimalik valitsuse loomisega ebaõnnestuda. Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) oli jõudnud mullu kevadeks olukorda, kui laenata kujundit tuntud «Miljonimängust», et publiku arvamust oli küsitud (äsjastel valimistel), aga kaks õlekõrt oli veel kasutamata. Valitsusse saamine oli nende jaoks edukas kõne sõbrale. Kõige suuremat kõhklust väljendas uue esimehe valinud SDE, aga nagu võis arvata, jäi Ossinovski kevadsuvine romanss Savisaarega üürikeseks ja Eesti poliitika jääb seda episoodi meenutama pelgalt noore mehe eneseotsinguna.

Politoloogiliste tunnuste järgi on Rõivase teine valitsus lihtsasti defineeritav ja Eestile tüüpiline: minimaalse erakondade arvuga enamuskoalitsioon, mis on võimu orientatsiooniga ning mida iseloomustab killustatud ja egalitaarne valitsuskabinet.

Koalitsiooni 59-häälelise enamusega parlamendis on võimalik üle elada ka üksikute isepäiste saadikute soolod. Aasta jooksul on seda korduvalt tarvis läinud ja võib arvata, et eelseisval aastal vajatakse seda enamgi veel. Reformierakonna algne plaan oli hõlmata koalitsiooni ka Vabaerakond. Koalitsioonipartnerid saavad tagantjärele kergendustundega ohata, et see nii ei läinud, sest vanade tuntud tegijate sundabielu kolmikule oleks lisandunud täiesti ettearvamatu käitumisega pruut, mis oleks muutnud niigi keerulise kooselu täiesti haldamatuks.

Defineerisin eelnevalt Rõivase koalitsiooni võimuorientatsiooniga liiduks, sest põhiolemuses vastab ta sellise koalitsiooni põhikriteeriumile: saavutada oma poliitilise toetuse suurendamine võimalikult kaua koos püsides, hoolimata partneritevahelisest ideoloogilisest distantsist. Reformierakonna suhe SDEga on just selline. Reformierakonna ja IRLi suhte dünaamikas on aga mõndagi muutunud. Need kaks paremerakonda on olnud Eesti poliitikas vihased konkurendid. Praeguse seisuga näib see mäng olevat mängitud ja IRL on sunnitud täitma väga kitsast poliitilist nišši. Selle ilmekas tõestus on peaministri intervjuud, kus ta järjepidevalt kaitseb IRLi ja ütleb, et IRLi panust pole piisavalt tähele pandud ja et selle erakonna ideed on tõeliselt head. Veel mõne aasta eest oleks olnud sellised sõnad Reformierakonna esimehe suust pigem ulme. Tulemus on üha suurem IRLi lähenemine Reformierakonnale nii emotsionaalselt kui poliitiliselt. See aga muudab valitsuse tervikuna palju enam programmile orienteerituks, kuna väga paljudes küsimustes on IRL Reformierakonna automaatne liitlane.