FOTO: Õpetajate Leht

Õpetajate Lehes sel reedel:

TÜ loodusmuuseum ootab taas noori ja vanu

16. jaanuarist on taas avatud Eesti vanim muuseum, Tartu ülikooli loodusmuuseum. Püsinäitus «Maa. Elu. Lugu» paikneb kahel korrusel hästi valgustatud ja IT-lahendusi tulvil saalides. Muuseumi miljonist eksponaadist saab näha ligi 7000, teiste seas ka mitme põlvkonna lemmikuid, kaelkirjakut, piisonit ja põtra.

Kas läheme lumele või jääme võimlasse?

Paari aasta taguse uuringu andmeil on suusavarustus 60% ja uisud 30% koolidest, kusjuures piisavalt on suuski vaid 24 ja uiske 16 koolis. Ometi püüavad laste tervisest hoolivad õpetajad ilusa talveilmaga kehalise kasvatuse tunde ikka õues teha.

Viisakuse poliitika

«Piisab vaid inimesel suu lahti teha, kui juba lahterdatakse ta kas liberastiks või natsipäkapikuks,» kirjutab ajaloolane Aro Velmet radikaliseerunud avalikust arutelust.

Gerontoloogiline kurioosum

«Jonnakad keeleinimesed on aina püüdnud «juubeli» keeleliselt ja matemaatiliselt väära kasutust turmata, aga see tundub olevat üks neist võitlustest, mis toob meelde tuuleveskitega seotud kulunud kujundi. Nõnda sünnitab «juubeli» vale pruuk ka üha uusi anakronistlikke veidrusi,» kirjutab Priit Põhjala «Keelekaste» rubriigis.

Nuhvliga loodusvaatlusele

Loodusvaatluste nutirakendus ja andmebaas on toeks nii õpetajale kui ka õppurile loodusõppes ja ka uurimistöös.

Individualiseerida või diferentseerida?

«Inge Unt tegi õigesti, uurides individualiseerimist, mitte diferentseerimist,» kirjutab Tartu ülikooli emeriitprofessor Jaan Mikk.

Individualistid on sotsiaalselt aktiivsemad, kui võiks arvata

Individualism tähendab seda, et igaühel on õigus ise oma eesmärke seada, ise tegutseda ja valida, tsiteerib Universitas Tartuensise ajakirjanik Merilyn Säde TÜ sotsioloogia ja sotsiaalpoliitika doktoranti Mai Beilmanni.

AIDA ehk pikk vastus

Kolumnist Hardo Pajula kirjutab Ameerika mõtte- ja hingeteadlasest William Jamesist, keda filosoofias peetakse pragmatisimi eestkõnelejaks. Psühholoogias seevastu peab pragmaatikust James inimest eelkõige «tegutsevaks olevuseks», kelle vaimu põhiülesandeks on aidata tal «maapäälse» eluga kohaneda.

Logopeed on lasteaias väga vajalik spetsialist

Tallinna Laagna lasteaia-põhikooli tasandusrühma logopeed Ülle Lillipuu, kelle Eesti logopeedide ühing valis 2015. aasta lasteaialogopeediks, kõneleb oma töö rõõmudest ja väljakutsetest, samuti sellest, miks on eriti lasteaedadesse väga raske logopeede leida.

Kas internetis tegutseb deemon?

Miks kaob oma kodust arvuti eest 14-aastane tüdruk? Internetis peituva salapärase jõu üle arutlevad VAT Teatri uue noortelavastuse «Web demon» loojad dramaturg Mihkel Seeder ja lavastaja Margo Teder.

Juhan Peegli saladus

«Lapsukesed, mitte kusagil pole kirjas, et elu peab kerge olema. Isegi piiblis pole öeldud, et elu peab kerge olema. Elu ongi raske ja ebaõiglane …» meenutab Rein Sikk rubriigis „Minu õpetajad” Eesti nüüdisajakirjanduse isa Juhan Peegli sõnu.

Lastekirjandus asjatundjate pilgu läbi

Lastekirjanduse uurija Mari Niitra arutleb artiklis «Lugemise jagatud mõnu», mida on õpetajal teha meie pealtnäha lootusetutes oludes, kus lugemisest oleks saanud justkui intellektuaalse eliidi eksklusiivne meelelahutus.

Kirjanduskriitik ja toimetaja Johanna Ross kirjutab Aino Perviku raamatust «Jääpurikas, murelik piim ja teised tüübid», kus tegutsevad asjad, kes ei ole oma kohaga maailmas rahul, kuid muuta seda ka ei saa. Raamatus seatakse maailmakord küsimuse alla, kuigi vaiksel ja üsna malbel moel, leiab Johanna Ross.

Lastekirjanduse uurija Krista Kumberg loetleb artiklis «Grupipilt kümnest mullu ilmunud lasteraamatust» üles kümme eelmisel aastal ilmunud lasteraamatut, mis talle kõige rohkem rõõmu valmistasid.

Indrek Koffi on artiklit «Tibu-tibu, ära näita» ajendanud kirjutama siilipoiss Priidiku eri peremudeleid tutvustav üllitis. Kirjanik ja tõlkija Koff leiab, et palju kära tekitanud raamat kuulub nn tarbekirjanduse valda, mis on ilmselt vajalik, aga oma eesmärgi saavutamiseks mitte kõige efektiivsem.

Kirjastaja ja toimetaja Priit Põhjala kirjutab loeteludest lastekirjanduses, mis vaimustasid teda juba lapsena ja millel ta usub olevat kirjanduses täita mitu olulist funktsiooni.

Lastekirjanduse uurija Janika Palm annab ülevaate lastekirjanduse uurimise minevikust ja olevikust Eestis.

Karl Kello kirjutab muinasjuttudest, mis vanasti õpetasid lapsi ka kurjas ilmas orienteeruma ja elus toime tulema. Muinasjutumaa värav kipub meie nina ees või selja taga kinni vajuma, kahetseb autor. Kahju, et nii juhtub, sest eesti muinasjutumaailm erineb oluliselt ülejäänud Euroopa vastavatest kujutelmadest.

Kirjanik Jan Kaus kirjutab oma lapsepõlve lemmikraamatutest, mis on jäänud tema favoriitideks senini.