FOTO: Urmas Nemvalts

Süüria konflikt, millest vahepeal on räägitud peamiselt kui Euroopasse saabuvate põgenike tulva ühest allikast, on viimastel nädalatel tõusnud taas rahvusvaheliste vaatlejate tähelepanu tulipunkti. Peagi juba viis aastat kestev kodusõda on saanud uue pöörde Venemaa aktiivse ja avaliku sõjalise sekkumise näol. Süüria oli fookuses ka sel nädalal New Yorgis peetud ÜRO peaassambleel, kui kõnepuldis olid nii USA president Barack Obama kui Venemaa president Vladimir Putin.

Fakt on see, et Venemaa on alustanud Süürias õhulööke, enda väitel Islamiriigi positsioonide pihta koostöös Süüria riigiarmeega, ehk siis käsikäes Bashar al-Assadiga. Samas räägivad allikad ka seda, et tegelikult rünnatakse al-Assadi-vastast opositsiooni, millest osa on saanud ka lääneriikide toetust. Seega on mõneti õhus justkui külma sõja aegne kuum konflikt ning kokkupõrge võib olla ettenägematute tagajärgedega.

Eile tegid seitse riiki – Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Katar, Saudi Araabia, Türgi ja USA –ühisavalduse, milles kutsusid Moskvat üles «viivitamatult peatama rünnakuid Süüria opositsiooni ja tsiviilelanikkonna vastu».

Lääs, kes vahepeal on deklareerinud, et al-Assadiga ei mängita ja õieti peaks see mees hoopis seisma Haagi rahvusvahelise tribunali ees, on omakorda hädas nii põgenikega kui mures Islamiriigi kasvava mõju pärast. Al-Assadi toetavale Venemaale kehtivad samas seoses Ukrainas toimuvaga ulatuslikud rahvusvahelised sanktsioonid. Obama kordas ÜRO peaassambleel taas, et Süüria konflikti lahendamisel tuleb koostööd teha, kuid endise olukorra (al-Assadi režiimi) juurde tagasi pöörduda ei saa.

Males kutsutakse selliseid seise kahvliks – korraga on löögi all mitu malendit – ning siin tuleb halbadest lahendustest leida parim.

Muidugi mängib Moskva PR-mängu nii sisse- kui väljapoole. Venemaa peab Bashar al-Assadit õiglaseks liidriks ning näitab ennast kui jõudu, kes tegutseb rahvusvahelise õiguse alusel koostöös legitiimse valitsusega. Taas on käibel ka infosõja võte, kus on vaid propaganda, sõltumatuid allikaid ja tõde justkui ei olegi.

Meil tuleb sündmuste arengut teraselt jälgida ühest küljest kui Euroopa Liidu liikmesriigil, sest oleme ju mõistnud, et põgenike probleem on kogu ühenduse probleem ja seega ka meie probleem. Teisalt aga kindlasti seetõttu, et Ameerika Ühendriigid on meie julgeoleku seisukohalt oluline partner, Venemaa aga naaber jätkuvalt selgete, aktiivsete ja agressiivsete huvidega siinses piirkonnas. Süüria konflikt on suurriigid ühise laua taha toonud ja ehkki ühisosa väärtuste tasandil pole, on ka «konstruktiivsetel» kokkulepetel palju laiem tähendus.