Kas ja kui, siis kuidas me mõõdame planeeringute elluviimise pikaajalist mõju meie elukeskkonnale? Kas oskame hinnata seda, kui eri tasandite planeeringute (üleriiklik, maakondlik, üld-, detailplaneering) tulemusena muutuvad meie tiheasumid kompaktsemaks, nii et peatub läbimõtlematu ees- ja valglinnastumine?
Kas oskame väärtustada seda, kui planeering ei lõhu olemasolevat loodus- või kultuurmaastikku, vaid jätkab selle loogikat nii looduskaitse kui ka inimtegevuse, näiteks mahetootmise mõttes? Seda, kui rõhume linnaehituses avaliku ruumi (tänavaruumi, platside, hoonetevahelise ala, parkide jne) kõrgele kvaliteedile, sest see kasvatab meie igapäevast heaolu? Seda, kui jälgime liikuvuse soodustamise ja kaasava disaini head tava? Seda, kui loome planeeringutega eelduse väga hea arhitektuuri tekkeks?
Niisuguste küsimuste esitamisel saaks hinnata planeerimistegevuse tegelikku pikaajalist mõju meie igapäevasele eluolule. Ligi meelitaks see ka investeeringuid – nii kodumaiseid kui võõraid – ja elavdaks sedasi majandust. Tuleb teadvustada, et linnamaastik on seda väärtuslikum, mida mitmekülgsem ja mõttetihedam see on.
Eesti valib 2018. aastaks välja oma rahvusmaastikud. Kui vaadata, mida Soome 27 rahvusmaastiku valimisel paarkümmend aastat tagasi hinnati ja esile tõsteti, siis peeti nii ajalooliste kultuurmaastike, linnade kui ka looduskaitsealade juures oluliseks seda, et valitud maastikud oleksid ühtaegu unikaalsed ja tüüpilised, eeskätt koha väärtust esile tõstvad.
Tagantjärele paistab, et rahvusmaastike valimine oli Soomes üks üsna poliitiliselt laetud ettevõtmine. Looduslähedust peeti ja peetakse praegugi ju oluliseks soomlaseks olemise tunnuseks, ja nii võiks arvata, et ka Eestis kujuneb rahvusmaastike valimise avalik arutelu üsna sarnaseks sellega, mis toimus Soomes 1992. aastal, kui Soome riik sai 75-aastaseks. Ka meie valime Eestis ju rahvusmaastikke riigi 100. juubelisünnipäevaks.