Teele Nigola: kes kaitseb inimest?

Kaitseliitlased metsas. Foto: Elmo Riig / Sakala

Loodus- ja keskkonnakaitsest kõneldakse ja kirjutatakse palju. Kaitseme konni ja kurgi, taimi, puid, kooslusi jpm. Siiski võidakse õigustatult küsida, kas pole mitte üks märkimisväärne osa loodusest liiga ühekülgselt liigitatud selleks, kelle eest loodust tuleb kaitsta, arvestamata, et temagi on osa loodusest, kirjutab Eesti Maastikuarhitektide Liidu juhatuse liige Teele Nigola.

Kahe poole sümbioosi on sealjuures vaja mõlemile. Kõige ilmekamalt on need osapooled – inimene ja loodus – kokkupuutes maastikus. Maastiku defineeritakse eri koolkondades erinevalt, ometi on viimasel ajal asutud tunnustama definitsiooni, mis hõlmab ka inimest.

Me võime rääkida inimesest looduskaitse kontekstis, võime rääkida tema tegevusest kui väärtusest – inimesest, kes on loonud kultuurmaastiku – võrratu mitmekülgsuse, mida näiteks iseloomustavad põllumustrid, talude ja asulate struktuurid, karjatatud luhaalad, majandatud metsad, koos kõigi nende kooslustega, kellele sobib seal elada. Inimene loob seda maastikku jätkuvalt on igapäevase tegevusega.

Euroopa Maastikukonventsioon (2000) toob inimese eriliselt rõhutatult esile. Maastik on konventsioonis defineeritud kui inimese poolt tajutav, looduslike ja/või inimtekkeliste tegurite toimel ning vastasmõjul kujunenud iseloomulik ala. Inimene ei ole loodusele võõras, maastik ongi see keskkond, kus loodus koos inimesega eksisteerib.

Inimene ei ole loodusele võõras, maastik ongi see keskkond, kus loodus koos inimesega eksisteerib.

Konventsioon rõhutab inimese õigust kaasa rääkida otsustes, mis puudutavad temaga seotud ja tema poolt tajutavat maastikku. Maastik on paljuski peegeldus sellest, milline rahvas tema rüpes toimetab, seetõttu on maastiku kaitseks vaja mõista ja arvestada inimestega ja kaitsta nende huvisid, et seeläbi ka maastik saaks kaitstud. Maastik talletab ja viib endas edasi paikkonna identiteeti. See on õrn ja mõjutatav keskkond, mille reguleerimine peab olema jätkusuutlik ning arvestama maastiku dünaamilisusega ning protsessidega, mis maastikus toimuvad.

Teisalt üsna keeruline on seda tervikut käsitleda tänase looduskaitse süsteemi valguses, kus tähelepanu keskmes on üksikud liigid või kooslused, kellele täielikult keskendutakse. Edukas saab olla ikkagi selline looduskaitse, mis arvestab kogu tervikut – alustades geoloogilistest protsessidest ja lõpetades inimese mõjutustega.

Eesti on oma rohkete kaitsealadega Euroopa mõistes suhteliselt erandlik ja siin elavate inimeste ristumised looduskaitsega teravamad kui mitmel pool mujal. Looduskaitseseaduse eesmärkidest ei leia me praegu maastiku kaitsmist, kuigi maastikukaitseala on kaitsealade liigituses olemas.

Näiteks Otepää maastikukaitseala kaitse-eeskirjas on tüüpilised maastikud eraldi ära toodud. Veelgi parem, kui kogu maastik kui tervik saaks sellise tähelepanu osaliseks. Tasakaalu ja kokkuleppe leidmine sarnastes paikades, on ülioluline.

Vajalik on inimest näha ühe maastiku osana, teda sellest tõrjumata. Eesti riigis on inimene ise piisavalt ohustatud liik, et teda võiks siit kergekäeliselt minema ajada. Mis siis, kui mõne liigi kaitsmiseks on parem, kui inimene üldse lahkub loodusest?

Oleme jõudnud tõdemuseni, et inimeseta ikkagi ei saa. Aga, kuidas jõuda kokkuleppele, millist inimest ja millise inimese olemist looduses kaitsta ja millist tõrjuda?

Eesti riigis on inimene ise piisavalt ohustatud liik, et teda võiks siit kergekäeliselt minema ajada. Mis siis, kui mõne liigi kaitsmiseks on parem, kui inimene üldse lahkub loodusest?

Paratamatult tuleb diskrimineerida, sest laialilaotatud pooltühje põllukülasid ei ole tõesti mõistlik kauni maastiku rüppe rajada. Aga, kas lubame oma senist elujärge pidada talumehel, kelle esivanemad oma asunduse rajasid ammustel aegadel enne looduskaitset ja Euroopa Liidu direktiive? Või noorel perel, kes tahab maal ellu jääda ja turiste võõrustada? Kas kaitseme seda maastikku, mis jääb aegadesse, kus masinad veel heinamaad ei niitnud ja luhad olid inimese tegutsemise tõttu lagedad? Või aega, kus metsad suurenesid ja maad kuivendati masinatele mugavaks? Või hoopis aega, millest inimenegi midagi ei mäleta?

On hea, kui leitakse kokkulepped. On ka hea, kui me ei unusta, et ka täna elavad maastikus ühe osana inimesed, kes seal oma igapäevase eluga kultuurmaastikku loovad. On vaja mõista, et neil inimestel on vaja tööd ja leiba, on vaja kala püüda nii nagu on seda teinud nende esivanemad, on vaja metsast puud võtta, et seda sealt mitte ebaseaduslikult omandada, on vaja pojale maja ehitada.

Tore oleks, kui vähemalt looduskaitsealadel, kus tahame ajaloolist maastikku ja selle ilmet kaitsta, tuleks põldude ja metsade vahel üksiku majakese korstnast suitsujuga. Muidu peame leppima sääraste maastikumaalidega, kus hunnitu looduse keskel on vaid varemed.