Vao varjupaigataotlejate keskuse elanikud.

FOTO: Marianne Loorents/Virumaa Teataja

Kui Vao külas on muutunud kõige tõsisemaks probleemiks hoopis pagulaste vastu tegutsevad provokaatorid, kes sõidavad kohale mujalt, et otsida konflikte, siis kuidas selle olukorraga toime tulla, arutleb Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse projektijuht Anne Õuemaa.

Eesti ühiskonda on haaranud võõrapelgus. Viimastel nädalatel võis eestikeelseid uudisteportaale avamata ennustada võrdlemisi täpselt, et kuumade teemade hulgast ei puudunud sõnavõtud pagulaste teemal. On räägitud ohust, mida pagulased Eesti kultuurile kujutavad, ja arutatud, mitu pagulast on Eestile jõukohane. Kuni selleni, et 1. juulil jõudis meediasse Väike-Maarja vallavanema teade, et Vao külas on muutunud kõige tõsisemaks probleemiks hoopis varjupaigataotlejate vastu tegutsevad provokaatorid, kes sõidavad kohale mujalt, et otsida konflikte.

Ma ei ole ekspert, kes oskaks vastata küsimusele, mitu pagulast on Eestile jõukohane, kuid julgen arvata, et erinevatest kultuuriruumidest pärit varjupaiga taotlejatega ja teiste meie praegusest peavoolu(kultuuri)st erinevate gruppidega tuleb Eesti inimesel tegemist teha üha sagedamini ja teadlikumalt.

Ühel hetkel tabab meid niikuinii hall argipäev, kui peame rääkima rohkem praktilistest lahendustest, kuidas luua ühine kogukond võrdlemisi erineva kultuuritaustaga, tõekspidamise, käitumise või seksuaalse orientatsiooniga inimestele.

Vastuseis või arutelu

Olen märganud piisavalt sageli nii isiklikus, tööalases kui ka ühiskondlikus elus huvitavat lähenemist suhte- või sotsiaalsete probleemide lahendamisele. Probleemi ilmnemisel kogunevad ülemal positsioonil olevad isikud (olenevalt situatsioonist lapsevanemad, õpetajad, ülemused, poliitilised liidrid jne), et otsida võimalikku lahendust. Probleemi arutelust jäetakse välja osapool, kelle käitumise, olukorra ja tuleviku üle arutletakse.

Seejärel pakutakse välja jõupositsioonil seisvate isikute poolne lahendus ja oodatakse, et teine osapool võtaks väljamõeldud plaani ilma suurema aruteluta omaks. Küllalt sageli koosneb lahendusplaan muutusest, mis on sõnastatud arutelust väljajäetud osapoole kohta.

Toon lihtsa näite pereelust, kus ema kurdab, et tal oli teismelisest lapsega kokkulepe, et laps on kell kümme õhtul kodus. Lähemal uurimisel selgub, et "kokkulepe" sõlmiti nii, et ema teatas lapsele, et laps peab nimetatud kellaajaks kodus olema.

Kui vanem enne „kokkuleppe“ pealepanemist lapse plaanide ega soovide kohta sõnakestki ei uurinud, ei saa lapsevanema korraldust pidada kahepoolseks kokkuleppeks. Nii võib juhtuda, et teismeline ei jõua koju kella kümneks, nagu ema soovis. See, mida kirjeldasin,  on tavaline inimlik vastupanu igapäevaelus, kui meiega ei arvestata, kui meile antakse korraldusi ja pannakse peale reegleid, ilma uurimata, kuidas need meile sobivad.

Niisiis ei pea olema selgeltnägija, et ennustada võimalikku vastupanu igas potentsiaalses peavoolust erinevas grupis, keda seostatakse mingi sotsiaalse probleemiga, ja keda samal ajal probleemi lahendamisse ei kaasata. Olgu need pagulased, pagulaste provotseerijad, riskikäitumisega noored või keegi muu.

Kuidas me üldse teame, mida teine osapool – noor, provotseerija või varjupaika taotlev pagulane tunneb, mõtleb ja ootab, kui me temaga ei vestle? Kuidas saame olla kindlad, et pagulasi provotseerinud isikutel on üldse kogemusi „nõrgemal“ positsioonil olevate isikutega teisiti suhtlemiseks?

Kujutage end ette olukorras, kus teie elu kavatsetakse mõjutada, ilma et teiega on eelnevalt vesteldud ja teie arvamust kuulatud! Kui lihtne on sellisel juhul vältida ärritumist, suruda alla oma mõtted ja tunded ning kuulekalt alluda?

Inimesel on väga raske liikuda korralduse peale etteantud suunas, ilma et ta tunneks sisemist vastupanu. Arutelust väljajäetu ei ole saanud jõuda kohta, kuhu probleemi lahendajad on jõudnud. Ta on jäetud ilma võimalusest käia kaasa teed, mida arutelu pakub.

Emotsionaalne mälu on pikk. Mäletame lapsepõlvest eredalt hetki, kui meile langes kaela suur õnn, ja hetki, kui meid ebaõiglaselt koheldi. Veel pikem on kultuurigruppide mälu, sest need elavad üle inimpõlve.

Ainuke võimalus ebakõla ja vastuseisu vähendamiseks erinevate gruppide ja meist erinevate inimestega on luua suhe ja astuda nendega dialoogi. Päriselt.

Suhtlemise kunst

Erinevaid psühhoteraapiaid uurides on jõutud selleni, et üks kõige olulisem näitaja sekkumise mõju kohta on nõustaja ja kliendi vaheline suhe. Hea suhe aitab kliendil tunda, et teda mõistetakse. See omakorda toetab kliendi soovi oma olukorda muuta.

Suhe on kõige alus, olenemata sellest, kas räägime nõustamissuhtest või igapäevasest suhtlemisest. Kui oleme valmis looma suhte endast erineva(te)ga, on meil võimalus saada rohkem teada teise osapoole vajaduste ja soovide kohta ning leida koos võimalik ühisosa. Suhete loomine ja dialoogi pidamine endast erinevaga võib osutuda väljakutseterohkeks. Ometi tundub see olevat ainus tee tegelikuks koostoimimiseks, mis aitab vähendada arusaamatusest ja võimusuhtest tulenevat vastupanu.

Eesti Avatud Noortekeskuste Ühendus planeerib alates sügisest katsetada riskikäitumisega noorte hulgas sotsiaalset programmi „Murdepunkt“. Programmi käigus katsetame noortegrupis lähenemist, mis keskendub manitsemise ja karistava õhkkonna loomise asemel noore toetamisele. Kohtumiste jooksul toetatakse noore tugevusi, luuakse võimalusi uute kogemuste saamiseks ja isikliku vastutuse teadvustamiseks. Selle kõige aluseks on suhtlemisviis, mida kirjeldavad koostöö, noore heaolust lähtumine ja tema valikute austamine. Ettevõtmise teeb võimalikuks EMP toetuste programm „Riskilapsed ja –noored“, mille üheks eesmärgiks on kaasata „meist erinevaid“ moel, mis põhineb sihtrühma austaval suhtlemisel.

Kui suudame töös väljakutset pakkuvate sihtrühmadega luua teist osapoolt austava praktika ja olla rollimudeliks oma sihtrühmale, siis ulatub selle mõju ehk ühel hetkel igapäevasesse suhtlemisse.

Kokkuvõtteks. Me jõuame nagunii selleni, et peame pühendama rohkem aega endast erinevatega koostoimiva ühiskonna loomisele igapäevase suhtluse tasandil. Kui loome suhted endast erinevatega ja oleme valmis kuulama, mida teine osapool tunneb, mõtleb ja vajab, võime ühel hetkel märgata, et võõras on saanud omasemaks.

Kogu seda lugu kirja pannes tiksus mul peas kuskilt loetud mõte, mille autorit ma küll ei mäleta, aga mis sobib hästi illustreerima käesoleva kirjutise iva: „Kui soovite kedagi mõjutada, siis laske tal kõigepealt ennast mõjutada." Väljakutseid lahendada aitav suhe põhineb alati osapoolte omavahelisel lugupidaval mõjutamisel.