Jürgen Ligi

FOTO: Toomas Tatar

Pealkirja küsimus on toimetuse esitatud, erakondadele peaks see lõppema enne viimast sõna. Ka lubadusi endid peaks vähem olema, ent nende jagamine rahvuse järgi tuleks välistada. Riigi eesmärgid ja piirangud peavad olema ühtviisi teada antud kõigile valijatele, ja erandit ei anna teha ka sellele, et Eesti riigi pidamise õigustus on eesti rahva, keele ja kultuuri säilimine. See on igavikuline, mitte valitsus- või valimisperioodi asi.

Kõigile ei saa see meeldida ühtmoodi, paljud võivad pidada seda iganenuks, ent uhke suurrahvas saab sisimas kindlasti sellest väikesest uhkusest aru ning poliitikutel pole valikutki, kuni põhiseadus kehtib. Teised õigustused on teistel riikidel ja see ei sega üksteist ega kultuure austamast.

Võrdlemistel maksab küllap olla ettevaatlik, kuidagi tuleb anda ka lubadus, et Venemaaga võrreldes on Eesti riik salliv, aus, inimlik, jõukam, demokraatlik, lugupeetud. Kõige erilisem lubadus peaks olema keeleõppe parandamine, oma materiaalsuses kõige neutraalsem aga, et Eestil on majanduslikud eelised, parem palk, ettevõtluskeskkond, sotsiaalne kaitse. Ent vene hinge parimad insenerid on kuritarvitanud selle rahvakillu keskmisest vasakpoolseimaid instinkte, lubades just neile rohkem tasuta asju, hindade alandamist ja sissetulekuimesid.

Rahvuste võrdse kohtlemise jutt peaks olema igav ja triviaalne, aga on praktikas pigem originaalne. Praeguste valimiste ajal koheldakse vene valijat tihti nii, nagu oleks Eestil tema ees mingi ajalooline süü, mida tuleb positiivse diskrimineerimisega heastada. Valitsuse lõimumiskava puhul võitles haridusminister sisuliselt rahvuskvootide eest tööle võtmisel, väites, et venelasi ei värvata rahvuse tõttu, mistõttu neid tuleks hakata eelistama. Mõnelegi loomulikul teel tööle saanule on see väide solvav, paljusid teisi aga paneb andma ütlejale häält, sest apelleerib vere paksusele ja kõlab lubadusena. Käsi südamel, minu arust on pigem vastupidi, tööandjad tunnevad venelase tööle saamisel kergendust. Ma ise ei suutnud suvel rõõmu väljendama jätta, kui sain asekantsleriks venelase, sest ta lihtsalt oli konkurentsidest parem. Kui üldisema suhtumise asjas eksin, siis ei tohi luua illusioone, et riik ajab ka kõik suhtumised kiiresti korda. Oskused loevad. Liiga tihti on muidugi tõkkeks keel, ent riigisektoris selles suurt järeleandmist pole – riigiasutus kujundab keelt ja salvestab teda. Siiski olen ise lähtunud hoiakust, et kehva kirjaoskusega eestlase puhul tuleb olla kriitiline, venelase puhul aga delikaatne.

Kodakondsus- ja keelepoliitika päevapoliitiliseks tõusmist poleks veel aasta tagasi oodanud, nüüd aga tuleb tahta nende lõdvendamissoovide lõppemist. Poleks oodanud, et kuulen valitsuse liikme ärritusest eestikeelsete tänavasiltide peale ning sekkumisest inspektsiooni töösse, mis peaks olema autonoomne. Poleks uskunud, et keegi muu kui Keskerakond saadab vene valijale lubadustena küsimusi, kas nad tahavad venekeelse hariduse staatuse säilitamist ning kodakondsuspoliitika muutmist, eestlastele sedasama ütlemata. Olen juba pidanud kuulma peatselt riigikogu liikmelt lauset «teil on kodakondsus nagu püha lehm» ja avalikku arutelu kellegi kodakondsuskandidaatuuri üle väljaspool head tava ja kokku lepitut. Kõik need juhtumised pole mitte ainult vastutamatus igaviku ees, vaid ka hoolimatus venelaste endi suhtes, sest demotiveerimine raskendab kohanemist ja halvendab toimetulekut.

Mingil juhul ei alahinda ma kellegi rahvuslikke tundeid, eriti olukorras, kus mäletatakse suur ja domineeriv olemist. Ent rahvusliku solvumisega manipuleerimised on kahetsusväärselt mõne mehe poliitiline kaubamärk, nagu ka sõnapolitseinike vägivald öeldu tõlgendamisel enda rikutuse järgi. Moetrend on see eestlaste seas, aga jään enda juurde, et delikaatsem on asi siis, kui ütlejal pole olnud siin kaua elanutega sarnaseid üleelamisi ega püsima jäämise hirme. Rahvuspopulismiks kuni ksenofoobse vaenuni on pinnas olemas igas ühiskonnas, ent seda ei tohi ülepingutustega toita. Ungari, Holland, Kreeka, Prantsusmaa, Soome, Rootsi pole kaugeltki lõplik loend tõestustest, et tekkivad reaktsioonid sünnitavad suurerakondi, mis võivad määrata kogu poliitilist agendat, Ukraina sellest, et kaotada on ka rahu, territoorium ja inimelud. Ka meil on juba piisavalt olnud vihkavaid sõnavõtte, ehkki esialgu pigem väikeparteides ja eraelu teemadel.

Eestile on vaja Eesti ja eesti identiteeti, ent mitte sotsiaalsete erinevuste ja tõrjutuse tuletamist teisest rahvusest. Samas on akadeemiliste ja praktiliste kaalutlustega kooskõlas see, et inimese sissetulek, tervis või haridus sõltuvad sellistest asjadest nagu sotsiaalne taust, keeleoskus, väärtushinnangud, sotsiaalne võrgustik. Millistesse ametitesse ja millisesse keskkonda Eestisse tuldi, ei saa jääda jäljeta ka järgmistes põlvkondades, ja see, mitte rahvuse tõrjutus, peaks olema poliitikate lähtekoht. Lõpuks leiame ju Eestist vaesemaid eestikeelseid piirkondi kui on Lasnamäe ja Ida-Viru.

Rahvuslike emotsioonidega ei tohi mängida, küll aga on need hallatavad majandusliku heaolu korral. Majandus-, haridus- ja tööturupoliitika on ka venelaste heaolus otsustavad, keeleharidus muidugi spetsiifilisena. Kuid eestivenelasi tuleb käsitleda võimalikult tavaliste eestimaalastena igasugu poliitikate puhul. Üks mu Ida-Virus kandideeriv oponent seevastu on siinsamas tõestada püüdnud, et kõike võib vene küsimusele ja valimispiirkonna huvile allutada, et akadeemilised, julgeolekulised või majanduslikud arvestused on siis teisejärgulised. Minu jaoks on need näited vastupidisest. See, kui palju Sisekaitseakadeemia Ida-Virusse kolib, sõltub tema organisatsioonilisest jätkusuutlikkusest, kuludest ning õppijate ja õppejõudude vastavusest Eesti vajadustele kolimise korral. Ja diislitööstuse tasuvuse otsustavad nafta hind ja keskkonnapiirangud, mitte parteilised kalkulatsioonid.