Neil, kes loodavad lugeda Nürnbergi timuka Frantz Schmidti päeviku põhjal kirjutatud raamatust õuduslugusi, peavad pettuma – tekst on küll põhjalik, ent sünnis. Timuka töö on teose tuum, ent selle ümber on punutud paks pealiskiht keskaja elust ja olust.
Tasapisi hakkab hajuma arvamus, et keskaeg oli hämar ja rõõmutu – varakad kodanikud ekspluateerisid enamust ning kirik nägi kõigis nõidu ja patuseid, keda himuga piinata ja siis riidal põletada. Keskaeg oli kui aeg ikka, rõõmude ja muredega.
Schmidt asus ametisse, kui oli 19 ja isalt – samuti timukalt – tõhusat õpetust saanud. Aasta oli siis 1573. Viimase ohvri, valerahategija, saatis ta teise ilma 45 aastat hiljem. Vahepealse aja jooksul hukkas ta erinevaid meetodeid kasutades 394 inimest ehk siis alla kümne aastas, mis toonases mõistes suurlinna kohta polnud sugugi suur arv. Mõistagi tuli piinamisi, piitsutamisi ja häbimärgistamisi ette rohkem, aga samas olid ka kuritööd õõvastavad.
«Ustav timukas» on kirjutatud neutraalsest vaatevinklist ning keskaja tõekspidamistest lähtuvalt. Tänapäeval me ei kiidaks ilmselt timukat Schmidti kui oma ala tõelist meistrit, kel on untsu läinud vaid kaks pea maharaiumist ehk ta on pidanud tegema ka teise löögi. Teisalt... Meister on meister. Teinekord pani ta kurjategijad rääkima ka piinamiseta või näitas hukkamisel üles inimlikkust – kägistades patuse enne tuleriida süttimist.
Hea küll, aitab timukatööst, sest seda on raamatuski piisavalt, kuigi mitte liiast. Suuremalt jaolt kirjutatakse lahti toonane ajastu: Saksamaa – kui nii saab nimetada – riikide ja linnade elukorraldus, tavad, kuritegevus ja kohtusüsteem. Schmidt, muide, oli omamoodi fenomen, sest tema eriala inimesed olid madalam klass, vääritud, kuid tema suutis välja teenida austuse ja tõusta linnakodanikuks.
Ajaloolane Priit Raudkivi arvab raamatust nõnda:
Raske on ennustada, kui suur võib olla selle raamatu müügiedu. Pealkirjas sisalduv sõna timukas võib sundida mõnd uudistajat köite kohe riiulile tagasi panema. Teisalt võib arvata, et meie keelepruugis enamasti vaid vastikust ja õudu tekitav sõna tõmbab hoopis ligi, sest see pole lihtsalt raamat timukast, vaid ustavast timukast.
Need kaks sõna – ustav ja timukas – ei taha meie tavaarusaamade kohaselt hästi kokku kõlada. Kuid kui autor kord juba nii oma teose on pealkirjastanud, siis kutsub see ehk raamatut sirvima ja intriigi otsima. Huvilisele ütlen otse: lugege ja te ei kahetse mitte üks raas. Eelkõige on see raamat mõeldud neile, kes julgevad tunnistada, et maailma, milles elame meie ja elati ka sajandeid tagasi, ei saa ega tohi kujutada paletilt vaid rõõmsaid värve valides. Inimeste külg külje kõrval elamise viis (ühiskond) pole olnud kunagi hästi selgeks õpitud ringmäng õitsval aasal. Selleks, et säiliks tantsurütm, on inimkond pidanud kasutama erinevaid õppimis- ja õpetamismeetodeid. Kõik ei valda ju tantsusamme võrdselt hästi. Autor püüab meile arusaadavamaks kirjutada reeglistikku, mille järgi rohkem kui neljasaja aasta tagust eluringmängu õpetati.
Pealkiri sisaldab veel ju ka selliseid igavikulisi mõisteid nagu elu ja surm, au ja häbi. Kas neil meie jaoks nii arusaadavatel mõistetel on siis eri aegadel olnud erinev sisu? Raamatu autor juhatab meid 16. sajandisse Nürnbergi varauusaegse timuka Frantz Schmidti päevaraamatu kaasabil. Tegemist on ametipäevikuga, mida peakangelane on pidanud täpselt ja esmapilgul kiretult pea kogu oma neljakümne viie ametiaasta jooksul.
Meie tänapäevase arusaama järgi saaks timukaametit pidada vaid sadist ja sotsiopaat. Frantz Schmidti timukaks saamise tee oli aga seesugune, mida meie ühiskondlikest normidest lähtudes on raske mõista: ta oli selle ameti pärinud oma isalt. Suguvõsa tabanud õnnetu juhuse, tõelise saatuse vingerpussi tõttu oli nende sugu tõrjutud ühiskonna kõige madalamale astmele. Timukas ja ta pere olid põlatud ja kardetud ning peaaegu kõigist ühiskonna normaalsetest suhtlusringidest välja tõrjutud. Kuid ühiskonna toimimiseks oli timuka amet siiski vajalik. Kuigi peretraditsioon rääkis lugu kunagisest lugupeetud suguvõsast, oli perspektiiv suguvõsa röövitud au taastamiseks kaduvväike. Frantz Schmidt sai sellega ometi hakkama, olles pidanud isalt päritud timukaametit ülima kohusetunde ja ustavusega. Ja kindlasti aitas teda see, et ta sattus elama ajal, mil arusaamad õigusest ja selle mõistmisest teisenesid ning timuka ühiskondlik staatus tõusis. Omavaheline arveteklaarimine hakkas taanduma ning asendus kriminaalprotsessi ja -õiguskoodeksiga.
Frantz Schmidt päevaraamatus on 621 sissekannet: piinamised, vitstega nuhtlemised, häbimärgistamised, sõrmede, kõrvade ja keele äralõikamised ning 394 erineval viisil hukkamist, millest 187 oli läbi viidud mõõgaga. Joel F. Harrington pole päevaraamatut lihtsalt ümber kirjutanud. Ta on timuka sissekandeid hoolega analüüsinud, võttes abiks lisaallikaid ning tänapäevaseid teadmisi varauusaja kohta. Tulemuseks on inimlik portree meie mõistes ebainimliku ameti pidajast, oma ala tõelisest meistrist, keda mitte kuidagi sadistiks tembeldada pole võimalik.
Frantz Schmidt ei olnud mitte ainult usin, vaid ka kirglik timukas. Tema viha röövlite ja süütajate metsikuste vastu paistab ehedana. Niisamuti siiras, mitte vihast kantud ega kalkuleeritud, näib ka ta pühendumine ühiskondliku korra jalule seadmisele. Sageli tunneb ta kannatanuile kaasa, eriti neile, kellelt rööviti kõik [nende] maine vara. Schmidt püüdis saavutada, et kurjategijad tunnistaksid oma süüd ning alistumist jumala- ja riigivõimule. Vastutasuna lubasid nii ajalikud kui ka taevased kohtumõistjad pattude andeksandmist ja seega ka lunastust.
Detailirohkele timukaameti kirjeldusele lisaks annab raamat usutava pildi varauusaegsest igapäevaelust ja vaimsetest hoiakutest.