Mikk Pärnits: keel on viirus avakosmosest

Foto: SCANPIX

Postimehe arvamusportaal avaldab kultuurirühmituse ZA/UM blogis ilmunud Mikk Pärnitsa essee keelest, mis kujundab reaalsust.

Inimkonna areng sõltub suuresti koostööst ja kommunikatsioonist. Proovisin kõiki meie hädasid ja viletsusi taandada valesti minemise punkti. Seda süüdlast või põhjust on raske otsida, midagi sarnast sadade sõlmede lahtiharutamisele. Miks me ei ole suutnud tõusta üle vägivallast, isekusest ja muudest negatiivsetest nähtustest? Pole ju loogilist põhjust käituda, nagu inimkond käitub. Nagu sina poes müüjaga, sina tänaval sõbraga või sina koridoris võõraga. Kust punktist alates inimkonnal ja sul ja mul siis valesti on läinud?

Jube huvitaval kombel juhtub, et kõik inimesed tunduvad maailma erineval viisil vaatavat. Igaüks arvab miskipärast, et temal on õigus ja tema on mingil määral normaalsuse mõõdupuuks. Kes talle sarnasemad, need on esimeses ringis ja nii moodustuvad sõpruskonnad. Teises ringis on maailmavaate üldised toetajad ja see moodustab poliitilise partei või sõpruskonna (oleneb, kui intensiivselt seda nalja võtta). Kolmandasse ringi jäävad inimesed, kellega sul on ühised jooned vaid väliselt: kaks jalga ja kaks kätt, nahavärv, keel jne. Neljandas ringis on juba väärakad ja võõrad, kes pole sinu moodigi ja keda on seega raske mõista ning austada. Iga inimene tõmbub mõnda gruppi ja hakkab selle domineerimise poolt võitlema – nii moodustuvad kultuurid ja ühiskonnad. Lihtne.

Mingid aastad tagasi hüppas ahvi aju teistest ette. Linnud, kaheksajalad, delfiinid ja muud arenemisvõimelised elukad jäid maha ning me võitsime evolutsioonilise kiirendusvõistluse, minnes kolme sekundiga nullist sajani. Mis iganes selle põhjuseks oli, omandas inimene eneseteadvuse ja eraldus selle najal loodusest, kuna ta nägi ennast eraldiseisvana, eraldi mõtlevana. Põhimõtteliselt mõtles inimene end maailmast lahku. Tekkis ego, mis on ilmselt kompromiss-sillaks eneseteadvuseta looma kui looduse eraldamatu osa ning Ülima Olendi vahel, mis on utoopiline jumalalaadne täiuslik olend. ÜO on selline jumalik ideaal, mille poole inimene justkui läbi sajandite püüelnud on ning loom instinktide najal toimiv «puhas» organism, mis elab, et sigida.

Inimene elab, et areneda. Me arendame oma oskusi pidevalt, seevastu loomad arendavad vaid primaarseid skille, mis on vajalikud ellujäämiseks. Inimene on seega selle kirjutise tarvis loomadest eraldatud. Teadvuse tekkega kogu jama hakkaski. Koos hüppelise arenguga tekkis meile keel. Ma pole keeleteadlane, ma olen niisama keele kasutaja. Mindki huvitab, kuidas keel loob reaalsust ning üldsegi: kust keel meile niimoodi kaela sadas? Põhimõtteliselt toimib teadvus nii, et kusagil meile tavaliselt kättesaamatul tasandil on olemas Kõik. Loomad on kahtlemata osa Kõigest, kivid ka, vesi ja muld ka. Inimene tundub olevat ainus ebard, kes on sellest välja astunud, eraldunud. Paradiisist väljaheitmine on selle motiivi üsna levinud arhetüüpne jutustus.

Kuna inimeste karjaloomusel põhinev ühiskond ja koostöö vajavad mõtestatud organiseerimist (vastupidiselt automatiseeritud sipelglikule orgunnile vms), on selle liimiks keel. Keel kujundab otseses mõttes reaalsust, punktini, milles inimesed sõna reaalsuseks peavad. Kaart aetakse territooriumiga segamini. Sõnad teevad rohu roheliseks ja taeva siniseks. Alguses oli sõna. Said aru? Sõnad on materiaalse maailma ilming. Sõnu ja teadvust võid sa ise ka uurida, vaikselt ja omaette omaenda peas. Kõik võivad. Kui mediteerida või niisama mõtiskleda, võib ilmselt tajuda tasandit, kust sõnad tekivad.

Meie teadvuse juured on ebaselges ilmas. Seal pole sõnu ega kujusid, loogikat ega ratsionaalsust. See on kaootiline maailm, mida meie tajud ja teadvus organiseerida ei taha/jõua/jaksa. Inimese loomuses on näha mustreid ja neid organiseerimiseks ning ette ennustamiseks ära kasutada. Me teeme seda läbi keele. Sõnastades. Enne sõnu on mis? Ürgkaos. Justkui ääretu ookean, vormitu ja nimetu. Sellest kerkivale ebamäärasusele anname kindla vormi keele abil. Midagi sõnadesse panna tähendab seda tajutavaks tõlkida. See tähendab, et me anname sellele haaratava vormi, et osata sellega kuidagi toime tulla. Nii ehitame võltsreaalsust.

Armastus, empaatia, vaprus ja muud fenomenid ei vaja sõnu. Need on impulsid meie seest, mis pole ratsionaalsed, ilusad asjad, mida ei saa sõnadesse panna. Kuigi me üritame tajumatut sõnadesse vangistada, on see alati sama mõttetu kui üritada süüa silti kirjaga «liha» ja sellest kõht täis saada. Sõnad tulevad kusagilt me närvisüsteemist ja moodustavad kaosest haaratava mustri. Seda mustrit kutsume reaalsuseks või maailmaks. Elame sõnadest maailmas ja kes sõnu kasutada oskab, kujundab enda ja teiste reaalsust.

Rääkida oskab igaüks, aga kirjakunst oli kunagi jumalate ja kuningate pärusmaa. Keelekasutusel põhinevad kaks inimkonna sisutumat konstrukti: Religioon ja Poliitika. Need on kontrollsüsteemid, millega inimesi läbi sõnakasutuse mõjutatakse. Seadused ja eeskirjad toimivad palju pehmemalt, kui tankid või ketid. Sõna on seadus. Sõna defineerib reaalsust ja selles väljalõigatud killus ühiskond eksisteeribki. Nii on inimesest saanud vähkkasvaja, kes tunneb end seisvat loodusest eraldi ning hävitab hoolimatult oma keskkonda. Nii hävitame muidugi vaid iseennast, aga ega vähk sellest hooli. Tegu pole mingisuguse sümbioosiga.

Nii et kust see Sõna meile tuli? Burroughsil oli teooria, et keel on viirus avakosmosest. See tähendaks, et meile seni tundmatul kujul esinev intelligentne eksisteerimisvorm sisenes Maa atmosfääri ja lõimus miskipärast just inimeste eellastega, põhjustades aju ülikiire arengu ning inimühiskonna tekke. See tähendaks omakorda seda, et me oleme viirusekandjad, kes liiguvad selles suunas, mis on sõnaviirusele vajalik. Oleme tööriistad, kõndivad kolooniad: kui teeme suu rääkimiseks lahti või kirjutame, sõnad sünnivad ja paljunevad.

Selline teooria eeldab nii või naa teistsugust pilku eksistentsile. Tuleb eeldada, et eksisteerib meie jaoks kättesaamatu ja kirjeldamatu maailm, mida me loomulikus olekus ei taju, ja, et meie kui ühiskond või indiviid oleme selle jäämäe pisike veepealne osa. Peab tõdema, et see tegelik maailm on ajatu ja ruumitu. Sõnad ja keel määravad aja ning ruumi tunnetamise ja meie suhted sellega. Eksisteerime Kõiksuse füüsilises manifestatsioonis, kus aja ja ruumi sees olemise tõttu me sureme ja sünnime. Füüsilise baasi hävinemisel kaome jällegi minema, sinna Kuskile.

Kui sõna on viiruse moodi, ei saa see olla loomulikult arenenud nagu HIV või muu paha kräpp. Samuti peab sellisel eluvormil olema mingisugune eneseteadvus. Kui keele teke ja inimese areng oleksid juhuslikud, oleks ka keeleviirus olnud suvaline glitch, mille tulemuseks olnuks Paabeli torni fenomen. Suvaline lalisemine, signaalirike, liigi hävimine. Juhul, kui keel on inimese närvisüsteemiga sümbioosis elav kollektiivne eluvorm, tekib küsimus, milleks see nii on? Ja veelgi enam: kuidas keel hävitada?

Nagu mainisin, tekitavad sõnad segadust tänu nende põhjustatud hüpnoosile. Sõnad mitte ei kirjelda reaalsust, need hägustavad. Oskajad kasutavad sõnu masside hüpnotiseerimiseks. Ilmselgelt ei saa me tagasi loomariigi eneseteadvusetuse rüppe regresseeruda. Ainus tee viib ikka edasi, Ülima Olendi realiseerimise poole. Selline olend suudaks lahendada kõik probleemid, mis meie ühiskonnas aastasadu eksisteerinud on. Õigemini meil probleeme väga polegi, aga tänu seadustele ja keele kasutamisele just nagu oleks. Tegelikult pole probleem «seal väljas», vaid meie peades.

Ükskord tegin umbkaudselt kindlaks, kus sõnaviirus asub, struktuurilises mõttes siis. Sõnaviiruse neksus asub kummalisel kombel tühikutes. Seda siis ladinatähestikulises tüves. Viirusele meeldib just tühikutes asetseda ja sõnad ise on paras meedium, mis neid tuulena edasi kannab. Väga kummaline. On veel sügavamaid ja tumedamaid teooriaid peidetud tähestikkudest ja sõnadest, mille lausumisel saab tekitada ruumi- ning ajahäireid. Kogu keelekasutust ümbritseb okultismi loor. Hetkel räägime siiski vulgaarsest, inimprimaatide keelekasutusest.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et inimkonna edasiseks arenemiseks oleks kasulik keel telepaatia või muu otsekommunikatsiooniga asendada. Abiks oleks reaalsuse leidmine, mida saab kiirendada fiktsioonide lammutamisega. Kaotada tuleks raha, aeg, sõnad ja religioon. Seda saab teha, või seda on ammu teha üritatud. Tulemuseks oleks inimese evolutsiooniline edenemine ahvist inimeseks ja siis üliinimeseks. Keel kui avakosmosest pärit eneseteadlik metaneuroviirus on hea teooria, mida saab igaüks iseseisvalt oma peas edasi uurida.