Mart Soidro: tõde tõuseb, vale vaob?

Mart Soidro Foto: Peeter Langovits

Sport on muidugi meelelahutuse osa, aga koomilised lavakangelased, kes ise endale valetavad, ei aja enam naerma, kirjutab Mart Soidro värskes Sirbis.

Esmapilgal meenutas möödunud aasta 17. detsembril lahvatanud dopinguskandaal Mati Undi näidendit «Räägivad» (LR 1984, nr 36-37). Äraspidises võtmes muidugi, sest erinevalt väidetavatest dopingutarvitajatest ja vahendajatest oli Undi näidendis osalenutel hea mälu. Rohkemgi veel: Õismäel halvasti orienteerunud taksojuhi valearvestus ajendas hea kujutlusvõimega tegelasi üheskoos kokku panema pöörase pildi juhtunust, mis tipnes sekretäri vägistamise, taksojuhi tapmise ja koristaja uputamisega.

Paraku on dopingunäidendi peategelased (Vitali Bernatski, Margus Kübar, Kristjan Port, Neinar Seli, Raul Olle, Mati Alaver, Priit Soosaar) tunduvalt sõnaahtramad. Rollid on neil muidugi erisugused: «kavalehe müüja» Bernatski on nagu lipustunud ettur malelaual, kes valmistab vastastele palju peavalu (küllap kahetsetakse, et teda seitsmendal real maha ei löödud!), Alaver ja Olle üritavad tekitada patiseisu, Port on pigem Bernatski poolel ja loodab, et mäng ei lõpe igavese tulega. Seevastu Neinar Seli meenutab Undi näidendi direktorit, kes loodab hoida asjad mõistlikkuse piires. Või jahisektsiooni esimeest, kes jälgib kõiki jahieetika reegleid ja austab ulukite õigust elule.

«Miks te sellest praegu kirjutama peate, kui asjast on möödas nii palju aastaid? Pange raha valmis – kui sportlaste nimesid sisalduv lugu ilmub, saate kohe kaela miljonihagid. Ühe arsti ütlused ei maksa midagi, mõelge – see võib tõmmata kogu Eesti tippspordile kriipsu peale, nii et meie sportlased ei pääse enam välismaale võistlema. Täielik ringkaitse,» kirjeldab Kärt Anvelt spordiringkondade «mõjutusvahendeid» enne artikli ilmunist (EPL 17. XII 2013).

Kuna keelitused ja ähvardused ei avaldanud toimet, üritas kinnimätsimisest huvitatud seltskond Bernatskist distantseeruda – vilepuhuja nägu oli neile justkui tuttav, aga lähemalt kokku ei puututud. Päev hiljem siiski meenus, et puututi küll, räägiti sportlaste taastumisest ning töötati koguni ühes laboratooriumis. Seejuures ei unustatud lisamast, et elu hammasrataste vahele jäänu on kättemaksuhimuline ullike, kes mustab kogu Eesti kuulsusrikast sporti.

Bernatski motiivid asja avalikustamisel olid tõepoolest hämarad ja esinemine telekaamerate ees ei veennud eriti. Esialgu ei saanudki arsti segasevõitu vastustest aru, millistel tingimustel ta vaikib ja millistel asjaoludel kõnelema soostub. Vastaspool sai sellest indu juurde ja naeruvääristas hädasolijat. Kuigi Silvergate’ist võinuks üht-teist õppida, ronisid paradoksaalsel moel eesliinile reformierakonnaga seotud inimesed. Näiteks Toomas Teinile ei tähendanud Bernatski kümned dopinguarved ja retseptid midagi, sest «ta võis ju neid ka rebastele süstida» (EPL 19. XII 2013).

Jõulude ajal ulukeid ei kütita. Samuti «mehi, kes on võtnud veidi napsi». Asi jäi soiku ja meie mõlema päevalehe sporditoimetus ennustas, et suure tõenäosusega ei õnnestu algaval aastal midagi tõestada. «Kui ükski patune ei murdu, ongi kogu uurimine tupikus,» nentis Postimees (8. I 2014). Need, kes ei soovinud, et tõde päevavalgele tuleks, võisid kergemalt hingata. Kuid vaid viivuks:

9. jaanuari Eesti Päevalehes avaldati maksedokument, millest selgub, et

26. VII 2002 oli Raul Olle Vitali Bernatskile üle kandnud 10 500 krooni. «Ma ei mäleta, et ta minu käest laenu või midagi sellist oleks küsinud. Ma ei oska öelda,» oli Olle kimbatuses. Tõepoolest, miks peaks andma laenu juhututtavale, kellega ta enda sõnutsi oli viimase kümne aasta jooksul kohtunud vaid korra Tartu maratoni sprindivõistlustel?

Aga öö jooksul võib mälu tagasi tulla ja juhututtavatest saada verevennad. Järgmisel päeval kell 11.32 nägi ERRi portaalis ilmavalgust uudis pealkirjaga «Raul Olle ei välista, et ta mälu paraneb». Edasine oli juba minutite ja «tehnika» küsimus. Kell 14.39 teatas Mati Alaver Delfi vahendusel: «Raul Olle ülekanne läks kindlasti sõbra aitamiseks laenu andmise läbi». Kõik loksus paika kell 15.32, kui Delfisse riputati üles TV3 intervjuu meie murdmaasuusatamise spordidirektoriga. Selgus, et Olle oli aastatel 2002-2003 andnud Bernatskile ja ta alaealisele pojale koguni kolmel korral laenu. «Andsin laenu, siis sain sularahas tagasi, siis andsin jälle laenu,» rääkis suusahunt huvitavast laenuskeemist.

Bernatski pidas Olle juttu muinasjutuks. Minulegi tundus see uskumatuna, aga siis meenus 1995. aasta lindiskandaal, kus peaaegu kõik olid veendunud, et Edgar Savisaar lindistas salaja kõnelusi teiste poliitikutega. Hiljem selgus, et Savisaare teadmata tegi seda hoopis Vilja Laanaru, kes ka ülemuselt vabandust palus. Nii et ei maksa rusikatega vehkida, kui pole kindlaid fakte ette näidata!

Raul Olle tunnistusi kinnitas «Vabariigi kodanikes» (ETV, 14. I) ka kergejõustikutreener Jaanus Kriisk. Kuigi aastatuhande alguses oli sportlastel raha vähe, pidasid paljud neist laenukontoreid, et lisaraha teenida. Ka Jaanus Kriisk oli laenanud ühele hädas sõbrale ükskord mitukümmend tuhat krooni.

Seejuures on kõigil veel värskelt meeles 7. IV 2011 toimunud suusaliidu pressikonverents, kus Mati Alaver ja tollane suusaliidu peasekretär Jüri Järv vabandasid kõigi spordisõprade ees, et ei saanud Andrus Veerpalu positiivse dopingutesti kohta rääkida tõtt. «Me olime sunnitud valetama, mul on kahju, aga vastavalt reglemendile ei tohtinud me asjast teavitada,» sõnas Järv kokkuvõtvalt (Delfi 7. IV 2011). Reglement on muidugi püha, häda on vaid selles, et kui korra oled valetanud, siis edaspidi ei usuta.

Viimasel ajal on palju räägitud, et seoses dopinguskandaalidega taandub kõik usuküsimusele. Kui Andrus Veerpalu sai võistluskeelu, uskus temasse Facebookis ligi 70 000 inimest. Suur oli minu üllatus, et kolm aastat hiljem, kui Veerpalu õigeksmõistvast kohtuotsusest oleks peaaegu saanud aasta spordisündmus, on neist alles jäänud 59 896. Kas tõesti on see viimane poriloopimine, nagu suusaringkonnad Bernatski juhtumit nimetavad, nii paljud uskujad toetuslehelt eemale peletanud? Või hakkab rahval sellest jandist saama villand? Sport on muidugi meelelahutuse osa, aga koomilised lavakangelased, kes ise endale valetavad, ei aja enam naerma. Pigem paneb see punastama.

Raske on öelda, kui palju on alles jäänud spordisõpru, kes usuvad puhtasse sporti. Üldiselt on ju jõutud järeldusele, et küllap vene ajal (loe: rubla ajastul) dopingut ikka tarvitati. Aga siis olid ju «teised ajad» ning ausus, tervis ja ka raha ei maksnud suurt midagi. Valetamine ja varastamine olid kujunenud paljudele elunormiks. Pärast iseseisvuse taastamist (krooni ajal) olukord muutus. Oma riik, keda sa ikka petad? Vahelejääjaid oligi vähe ja uue aastatuhande teise kümnendini usuti siiralt, et vähemasti «meie nii ei tee». Nüüd, euroajastul, on seegi illusioon purunenud.

«Vabariigi kodanike» dopinguteemat puudutavasse saatesse oli Mati Alaver lähetanud Deutsche Welles avaldatud intervjuu dopingu-uurija Perikles Simoniga. Viimane oli varem väitnud, et 60 protsenti Londoni olümpiamängudel osalenutest kasutas dopingut, ja veendunud, et samas suurusjärgus on tarvitajaid ka Sotši talimängudel. «Ülejäänud on lollid või tagumise otsa mehed,» täiendas Aarne Rannamäe omalt poolt. Mul on täiesti ükskõik, millise metoodika järgi üks uurija sellise järelduseni jõudis, mind huvitab, miks läkitas Alaver selle artikli saatesse.

Kõike eelöeldut silmas pidades usun nagu Kärt Anveltki, et enamik meie praegusi sportlasi on puhtad. Murdmaameeste puhul aga olen selles kindel: pärast eelmise nädala Szklarska Porębas korraldatud maailmakarika etappi on Peeter Kümmel 86., Aivar Rehemaa 98., Karel Tammjärv 129. ja Algo Kärp 147. kohal.