Rootsist kasvab krimikirjanikke nagu Brasiiliast jalgpallureid. Anna Jansson on kuningriigist järjekordne Eesti lugeja ette saabuja ning teda võiks tervitada lilledega – et esmavisiit viimaseks ei jääks.
Kartke võõraid tuvisid
30. oktoober 2013, 09:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rootsi on kummaline riik. Kus veel leiab kaks kümnendit haiglaõena töötanud nooremas keskeas daam ühtäkki, et senine amet on küll armas, aga ometi istub äsjasoetatud arvuti taha ja üritab valmis kribida mõned kriminaalromaanid. Just nii alustas Jansson oma esimest kirjatööd, mis avaldati aastal 2000. Tänaseks on Janssonil ilmunud kuraditosin krimkat ja ports lasteraamatuid.
Ise gotlandlane, paigutab Jansson ka oma teostes tegevuse Gotlandile ning laseb kuritegusid lahendada kriminaalinspektor Maria Wernil.
Rootsi krimikirjanikule omaselt vaatab Jansson maailma laiemalt ning lahkab raamatutes nii kohalikke, riiklike kui ka globaalseid probleeme. Ta tekitab probleemi, tõstab esile võimalikud kitsaskohad ning pakub välja võimalikult valutu lahenduse. Igatahes mõtlema paneb tema «Võõras lind» ilmselt igaühe.
Tuvikasvataja juurde ilmub võõras lind. Tuvi. Linnugrippi põdev tuvi. Mõistagi nakatab tiivuline nii sulelised kui hulga suletuid – inimesi. Mõni sureb, mõni paraneb, laste jalgpallilaager isoleeritakse, vanemad on paanikas, vaktsiiniga on nagu on. Ühesõnaga: Gotlandil käib paras möll. Inimesed avanevad kogu oma ilus või inetuses.
Ent on ka teine liin – kust ilmus tuvi? Miks? Ja miks just Gotlandile? Vastus sellele küsimusele on juba üleilmse tagapõhjaga.
Võib tunduda ülepakutuna, kuid kõiksugu kriisirühmad ja komiteed võiksid antud raamatut uurida, võtta õppust ning teha omad järeldused, kui nende arvates on mida õppida ja järeldada.