Niisiis «Süvahavva». Tänapäeva eesti kirjanduse ühe suurkuju Indrek Hargla järjekordne rännak läbi oleviku minevikku. Esmalt teleseriaalina, seejärel raamatuna. Tituleeritud maakeelseks etnopõnevikuks või eestimaiseks «Twin Peaksiks». Iksfaililik on raamat kindlasti ning ka tolle kultussarja deviis «Tõde on kusagil olemas» kehtib täiega.
Eesti keskmine perekond – ema, isa, kaks last – kolib Põlvamaa metsatallu, Süvahavvale. Ja hakkab juhtuma. Tegelikult on juhtunud kogu aeg, sajandeid. Ka talu eelmise omaniku hukk saunapõlengus on salapärane, samavõrd kui tema testament ja sõnumid järglastele. Õigemini järglasele. Arbujale. Kes peab olema üks Süvahavvale kolinud lastest – enesessetõmbunud autistlik Arno või pealtnäha linnatšikk Arnika.
Samal ajal toimub Värravi külas ja selle ümbruses seletamatut. Lapsed kaovad, õnneks leitakse üles. Teele, nõid või ravitseja või kuidas iganes, üritab kurje jõude ohjes hoida. Arbuja kaitsjad annavad endast parima, kuid nende seas käärib. Kunagiste mõisnike järeltulija on oma osa noolimas. Inimesed tulevad Süvahavva tallu surema, olles valmis selle eest maksmagi. Ent mis kõige hirmsam – vaigutaja on taas käimas.
Süvahavva, nagu selgub, on kese. Üks vähestest punktidest maailmas, kus saavad kokku siinpoolsus ja teispoolsus.
Mõistatuslike sündmuste keskmesse sattunud Süvahavva uusasukad proovivad kuidagiviisi selgust saada, millesse ebamaisesse on nad veetud. Mõistmine on ainus, sest lahkumine pole võimalik. Pereema Kristi raiub arbuja kaitsjatele, et on kõige toimunu tõttu loobunud teaduslikust maailmapildist, aga ei kavatse loobuda laste õigustest valida oma tulevik. «Ma ei kavatse mingitel muistenditel sekkuda meie ellu!»