/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
/nginx/o/2010/03/18/334204t1h8d96.jpg)
Kui uut «Eesti julgeolekupoliitika aluste» versiooni vaadates jätta kõrvale selle n-ö traditsioonilised komponendid – ülemaailmse olustiku kirjeldamine, NATO, ELi ja Ameerika Ühendriikide tähtsuse rõhutamine ning Venemaa jätkuva problemaatilisuse tunnistamine –, torkab silma, et selle koostajad on lisaks ümbritseva jälgimisele otsustanud ka väga tõsiselt kodumaisesse peeglisse vaadata.
Ja selles peeglis on nad muuseas näinud suurt pronksööde varju.
Ükskõik kui heaks või halvaks keegi 2007. aasta aprillis lahvatanud kriisiga toimetulekut ka ei hindaks, peab tunnistama, et nende sündmuste juured ulatuvad väga sügavale.
Ja seda sasipundart pole siiani lõplikult lahti harutatud. Mistap nonde päevadega seotud ühiskondlike küsimuste jõudmist Eesti julgeolekupoliitika tähtsaimasse raamdokumenti võib ainult tervitada.
Me ju ei taha, et meie riik oleks kui tulekahju pelgav inimene, kes kodu väljastpoolt kindlustades eneselegi märkamatult sees mahapillatud tikuotsast leegi valla päästab.
Nüüd jääb ainult küsida, kuidas kavatseb riik dokumendis õrnalt õõvastava bürokraatsildi «Ühiskonna toimepidevus ja sidusus» all seisvad teemad inimesteni tuua.
Kui NATO, ELi, Venemaa, rahvusvahelise terrorismi või relvastuskontrolli asju saab iga bürokraat rahulikult ajada samasuguste bürokraatidega bürokraatide erikeelt rääkides, siis oma rahva meelte ja südame võitmiseks tuleb taas hakata rääkima eesti või siis teatud juhtudel vähemalt hakatuseks ka mõne suurema vähemuse keeles.
Kuidas plaanitakse hakata arendama psühholoogilist kaitset kõigi kodanikuühiskonna osaliste koostöös? Või kui öeldakse, et ühiskonna sidusust suurendab ja sotsiaalseid riske ennetab suur tööhõive ja kaasatus ühiskonnaellu, siis kas on ka mingeid reaalseid riiklikke plaane peale mõne omavalitsuse sotsiaaltöökohtade programmi, selleks et vältida tugevalt sooliselt ja/või rahvuslikult ja/või regionaalselt nihkes hiiglasliku heitunute armee teket?
Mõtted näikse igatahes siiski osutavat õiges suunas. Nn kõvade kaitse- ja turvalisusküsimuste mõtestamise kõrval ka sotsiaalse julgeoleku teemade fookusesse toomine on kahtlemata tervitatav ja vastab muutunud keskkonnale.
Pärast paberi kinnitamist jääb mitu aastat sellele vastavalt ka tegutseda. Loodetavasti on mõni neist probleemidest järgmiste julgeolekupoliitika aluste koostamise ajaks juba sel määral leevendunud, et seda enam nii üldises raamdokumendis ära mainima ei pea.