Läinud suvel 70. sünnipäeva tähistanud, mitu proosakogu ja mituteist romaani ilmutanud Rein Põdra uuel teosel on olemas kõik omadused, mis teevad sellest hea romaani, võimalik, et senise loomingu taustal koguni ühe meistriteose. Mis annab mulle põhjust nii väita?
Kõigepealt leidlik lugu ise. See põhineb ajaloofaktil, vabariigi valitsuse (Varese valitsuse) otsusel Eesti pangale kuuluva kulla müümise kohta NSV Liidu riigipangale 13. juulist 1940, millel on peaminister Johannes Varese, välisministri ja majandusministri kt Nigol Andreseni ning riigisekretär Karl Terrase (dokumendil miskipärast A. Terras) allkiri.
Seda dokumenti tsiteeritakse ka romaanis. Eesti Pank oli Tartu rahu alusel saadud Venemaa 15 miljonit kuldrubla deponeerinud enne Eesti okupeerimist Rootsi riigipanka, Inglise Panka ja Šveitsi Panka. Nõukogude Liidule tagastas Eesti kullavarud ainsana Rootsi. Lugu räägib sellest, kuidas kaheksast hobuveokist koosnev kullavoor Rootsi jõudis, ja nende saatjateks olnud meeste saatusest. See on nii usutavalt esitatud, et võiks olla tõestisündinud lugu.
Samal ajal on see antipoodne peegeldus 1920. aasta märtsis-aprillis tõesti aset leidnul, Venemaalt Eestisse hobuvankritel laekunud kullavoorist, mida ajakirjandus valgustas «Vabaduse kullakoormate» pealkirja all. Põdra kullavoor püüab vabadust päästa, kuid romaanis kaotatakse nii vabadus kui ka kuld. Kullavoori kui põhiloo kõrval jutustatakse vooris osalejate saatuselugusid.
Kõik see hargneb lugeja ees otsekui põnevusfilm, mida lisaks dramaatilisele sündmustikule läbib Suur Saladus. See on puhtal kujul piirioluromaan. Eesti stsenaristid ja režissöörid, haarake kinni võimalusest! Kirjanik kasutab jutustamisel mudelit, mida minu põlvkond mäletab pioneeriajast ühe maastikumänguna: rühmale antakse kaart ja pakk juhistega, kuidas maastikul liikuda. Iga juhise saab avada mingi takistuse ilmnemisel või kontrollpunkti läbimisel. Võimalik, et niisugune retketüüp pärineb skautide repertuaarist ja seda mängitakse praegugi.
Põdra romaanis mõistagi käib mäng elu ja surma peale. Teekond on Põdra romaanis liikumapanev jõud olnud varemgi, näiteks läände põgenevate pagulaste romaanis «Unustatud» (2010), mis pälvis õigustatult Albu valla Tammsaare-nimelise kirjanduspreemia.
«Voori» peategelasest Toomas Alajõest saab samuti «kullavoori» tõttu põgenik, aga ta osaleb ka 1944. aasta paadipõgenike päästmisel. Sealt, põgenike hulgast leiab ta ka oma tulevase abikaasa Luule. Kogu jutustus kulgeb empaatilises, tegelaste hingeelu ja mõtteilma mõista püüdvas ning kaasaelavas võtmes.
Vaatepunkti võib nimetada (kuni voori algse juhi Gustavi hukkumiseni) simultaanseks. Ühe või teise tegelase rolli vooris kirjeldades asetutakse selle tegelase positsioonile, samas arutletakse sündmusväliselt tema käitumise motiivide üle. Tekstis on ridamisi sulgudes antud «etteteadja krooniku» kommentaare. Nii kujuneb romaanis mitu jutustamise kihti.
Ajaloolise tegelikkuse «segamise» pärast võimalikuks tegelikuks (väljamõeldiseks) võib Põdra meetodit võrrelda Jaan Krossi omaga. Ma ei imestaks, kui pärast Põdra romaani lugemist leiduks neid, kes Toomas Alajõe kombel läheksid Pärnumaale sealsesse Mustjärve kadunud kullakoormat otsima. Ent siin võib näha ka Tammsaare romaanis «Ma armastasin sakslast» kasutatud võtet «tekst tekstis» (Oskari päevik ja Erika kiri) . Selleks on Põdra romaanis omamoodi saatepartiid kujutav, Toomas Alajõe onu 1936. aastal ilmunud romaan «Kahetsus». Toomas loeb seda igal vabal hetkel, kannab endaga kõikjal kaasas. Ja nõnda saab kirjandusest Toomale otsekui hologramm, mis peegeldab ning jäädvustab tema hinge- ja mõtteilma sügavusi.
Põdra romaanist ei tee meistriteost mitte ainult sale lausestus, tabavad kujundid – selle, Põdra n-ö lihtlugejasõbraliku ja romantiliselt varjutatud stiiliga oleme juba harjunud –, vaid voori kujundisse endasse valatud metafüüsiline tasand. Meie saatuseks ongi olla oma elu voorimehed, retkel, mis on ääristatud meie sünni ja surmaga, aga millest ometi ulatuvad filosoof Blaise Pascali (lugege romaani sümboolset võimendust lk 186!) sõnul «maailmaruumi / - - -/, mille keskpunkt on kõikjal ja ümbermõõtu pole olemaski», meie unistused ja mälestused.
Kui romaani epiloogis uurib 80-aastane sillainsener Peeter Meos (alias Toomas Alajõe) Uus-Meremaal oma Queenstowni korteri terrassil läbi pikksilma põhja- ja lõunapoolkera piirile jäävat tähtkuju, siis aimab ta selles oma kunagise kodutaeva Suurt Vankrit, kaheksast tähest koosnevat voori. Aga ta ei ole selles kindel ja nõnda võtab ta nimetada seda täiesti omaenda pandud nimega: VOOR. Selles Vooris, aimatavas Suures Vankris on aga tema ise see kaheksas, kõrvalolija, lahku kiskuv, «üks kahvatum täheke».
Võib-olla on seda rahvaste vooris ka Eesti saatus, mida Rein Põder oma romaaniga on nüüd mõista püüdnud ja samas ka suureks kirjutanud. Teose lugemise lõpetanud, tundsin end nagu ühe väga hea teatrietenduse lõpus. Ma tõusen püsti, et aplodeerida. Autorile, näitlejatele, lavastusele.
Rein Veidemann, TLÜ professor / Postimees