Rahvas on tulnud Gruusias tänavaile, et protestida nn välismõju seaduse eelnõu vastu. Eelnõu järgi tembeldataks välisagentideks kõik need ühendused, mis saavad rohkem kui 20 protsenti oma rahastusest välismaalt.
Eelnõu vastased nimetavad seda plaani «Vene seaduseks», viidates sarnase seaduse olemasolule Venemaal. Kui keegi ei seagi kahtluse alla välismõjuga võitlemise vajadust, siis Vene versioon sellest seadusest aitab võimudel tegelikult ühiskonnaelust kõrvale tõrjuda valitsuse kriitikuid. On arusaadav, et grusiinid ei soovi selle kordumist oma kodumaal.
Gruusia valitsus on küll Ukrainat aidanud, kuid on samas üritanud hoida majandussidemeid Venemaaga. Ukraina täiemahuline sõda ja tegelikult ka Vene-Gruusia sõda 2008. aastal on aga näidanud, et lääne ja Venemaa vahel laveerimine pole võimalik. Korraga kahel toolil ei saa istuda.
Seda eriti praegu, kus Euroopa Liit on karmilt hukka mõistnud Venemaa agressiooni Ukraina vastu, kehtestades ka Venemaale sanktsioonid. Gruusia sai detsembris Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuse, mis eeldab teatud väärtustest kinnipidamist.
Nende väärtuste hulka ei kuulu kindlasti rahumeelsete protestijate jõuga laiali ajamine pisargaasi ja kumminuiadega. Gruusia võiks mõista, et Venemaa käsitab Euroopa Liitu praegu vaenuliku ühendusena, seega on Gruusia kandidaatriigi staatus samuti Moskvale vastukarva. Lisaks on Gruusia kahtlane Venemaa silmis juba ainuüksi rooside revolutsiooni tõttu 2003. aastal. Nn värvilised revolutsioonid on Kremlile punane rätik.
Gruusia võiks mõista, et Venemaa käsitab Euroopa Liitu praegu vaenuliku ühendusena, seega on Gruusia kandidaatriigi staatus samuti Moskvale vastukarva.