Juhtkiri: seadusemuudatusega petmise vastu

Vanemahüvitis tõuseb veel Illustratsioon: Urmas Nemvalts.

Kuidas saada maksimaalset vanemahüvitist, kui palk küünib Eesti keskmise kanti? Pole saladus, et soovitusi, kuidas küll igati seaduste järgi, kuid tegelikult riiki pettes nende hulka jõuda, kes maksimaalset vanemapalka saavad, võib hõlpsasti leida.

Kuna on raske ja aega nõudev protsess muuta arusaama, et tark on see, kes võimalikult suurt kasu saab (selle asemel et mõelda näiteks targaks seda, kes ausalt käitub), on lihtsam muuta seadusi.

Moraalselt vale käitumist püüab juriidiliselt keerukamaks muuta suveks valmiv seadusemuudatus, mis seni vanemapalga maksmise aluseks oleva töötasu mitte enam aasta, vaid pooleteise aasta pealt arvutab.

Sellega ei muutu riigi petmine küll võimatuks, kuid ometi raskemaks ning kelmusega lisaks saadavad summad väiksemaks.

Praegu saab vanemahüvitist üle 29 500 inimese, neist 4,8 protsenti saavad vanemapalga maksimumi. Kuid maksimumhüvitisteks makstav summa moodustab riigi poolt vanemahüvitistele kulutatud kogusummast – 2,38 miljardist kroonist – pea 13 protsenti.

Siia tuleks lisada veel summad, mis kuluvad maksimumhüvitisele lähedase summa maksmiseks. Kui suur osa sellest on välja makstud neile, kel soov riiki petta, seda ei oska ilmselt keegi öelda. Kuid siin-seal ajakirjanduses ilmunud lood ja perefoorumites kogemuse jagajad näitavad, et seadusepuudujääkidest innustatuna on riiki pügama asunud enam kui üks või paar inimest.

Teine plaanitav seadusemuudatus tuleneb praeguseks lahendamata olukorrast, kus vanemapalka saav ema või isa samal ajal ka salamisi tööd teeb, vormistades tasu saajaks kas abikaasa, sõbra-tuttava või hoopis ettevõtte.

Sellele aitab kaasa lapsevanema hirm liiga pikaks ajaks töölt eemale jääda, mis võib tagasituleku raskemaks teha.

Uue seaduse järgi saab vanemapalga saaja ise valida, kas olla lapsega kodus poolteist aastat järjest või naasta pärast aastast kodusolemist tööle – ja veeta ülejäänud aeg lapsega kodus hiljem, kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, loomulikult vanemapalka saades.

On loota, et ka see seadusemuudatus, mis tööle tagasipöördumisse paindlikumat suhtumist lubab, aitab vältida olukorda, kus hirmust kvalifikatsiooni kaotada ühe käega hälli kiigutades ja teise käega arvuti taga tööd teha püüdes nii poolkogemata riiki tüssatakse.

Ometi on selge, et kõiki petmisvõimalusi on raske seadusega ära hoida. Suhtumine aga, et moraalselt vale tegu võiks samavõrra taunitav olla kui juriidiliselt väär käitumine üldisemalt, on raske levima, kui riigiisad pole varmad eeskuju näitama.