Varro Vooglaid: Vabadus olla ori

Varro Vooglaid Foto: Postimees.ee

Eelmisel nädalal väljendas Küllike Rooväli Postimehes arvamust, et perekond Lauri verdtarretavat juhtumit analüüsides on liiga tihti otsitud selgitust ühiskonnast. Ta kirjutab, et «pole mõtet süüdistada kasiinosid ega kaitseväge – tegu oli mõrtsukatööga, mille kordasaatmist ei ole võimalik vabandada ega põhjendada».

Tahtmata kuidagi süütuse presumptsiooni eirata, tuleb abstraktselt tõdeda, et mõrtsukatööd ei ole kunagi võimalik õigustada.

Samas ei saa nõustuda seisukohaga, et inimkäitumist – sh kuritegevust – ei ole võimalik põhjendada. Igal teol on alati mingi ajend ja põhjendamine seondub tihedalt põhjustega. Tahtes inimesi mõista ja sündmusi mõtestada, on tähelepanu pööramine põhjustele möödapääsmatu.

Avaram arusaam

Just nagu kõik pahed, ei ole ka kasiinokirg käsitletav süüd välistava asjaoluna. Samas peaks aga olema vähemalt sama mõistetav, et paljudel pahelistel nähtustel on inimesele suhtes tugev mõju ja pahatihti ka sõltuvust tekitav toime. Inimesel on tõepoolest vaba tahe ning ta on oma otsustes vaba, ent on silmakirjalik ja vale eitada keskkonna mõju inimese võimalusele ja võimele oma vabadust kasutada.

See omakorda tähendab, et ehk tuleks ühiskonna vabadust hinnates pöörata tähelepanu ka sellele, kui lihtne või keeruline on elada kiusatustest ja pahedest vaba elu.

Eelöeldu kontekstis võib mõelda nt Toomas H. Liivi pedofiiliajuhtumile. Mõnel inimesel on (väidetavalt isegi kaasasündinud) kiusatus end perverssel moel seksuaalselt rahuldada.

Vabaduse loosungi all

Enamasti mõistavad sellised inimesed, et nende käitumine on väärastunud ning teevad seetõttu kiusatusest vabanemiseks meeleheitlikke pingutusi. Nende püüdluste toetamise asemel võimaldab riik aga vastutustundetult või koguni pahatahtlikult nutikamatel isikutel, omakasuhuvist lähtudes ja kaaskodanike pahedele apelleerides, avalik ruum seksuaalset ahvatlust stimuleeriva materjaliga üle ujutada. Ja seda kõike vabaduse kõlava loosungi all.

Seksuaalse iha orjade kasvatamine algab tänapäeva Eestis juba lapseeast ning on väga intensiivne. Meie ühiskonnaski üha domineerivam Lääne popkultuur rajaneb käsitusel inimesest kui homo sexualis’est – noortele sisendatakse, et see ongi inimideaal, mille poole püüelda.

Siinkohal võib mõelda kas või asjaolule, et koolides õpetatakse kondoomi kasutamist juba 12-aastastele. Noori tüdrukuid vaadates jääb tihti mulje, et nende iluideaaliks on prostituut.

Ent nagu osutas juba Wilhelm Reich, on seksuaaliha orjaks olev inimene eriti kergesti kontrollitav ning seeläbi omahuvi teeniva vankri ette rakendatav. Ega ilmaaegu reklaamita pea kõike (ka nt autokumme) (pool)paljaid naisterahvaid kasutades.

Poliitilist korrektsust eirates tuleb nentida, et nüüdisaegne ühiskond on seksihaige, oma haigusega leppinud ning muudkui süvendab seda haigust. Ameerikas tehtud uuringud näitavad, et täiskasvanute mõtetes on seksist saanud teema number üks, kuigi veel kuuekümnendatel oli pingerea esimestel kohtadel perekond, armastus, õnn, sõbrad, töö. Seksist on saanud kinnisidee.

Nii ei tohiks praegustes sotsiaalse korralduse tingimustes kedagi üllatada, kui mõne ühiskonnaliikme keskmisest madalam vastupanuvõime sellele haigusele viib võigaste tagajärgedeni, tipnedes vägistamiste ja pedofiiliaga.

Võigas vaatemäng

Iga normaalne inimene püüab ennast (ja teisi) hävitavast käitumisest vabaneda, ent tihti jääb mulje, et riik ei ole sellest sugugi huvitatud.

Hasartmängukirest vabaneda sooviv isik kohtab kesklinna tänavail kõndides iga mõnesaja meetri tagant mängupõrgut, alkohoolik alkoholipoodi, seksuaalkirgede käes vaevleja reklaamitahvlitel olevaid siivutusi.

Lisaks linnaruumile on pahelised ahvatlused vallutanud valdava osa virtuaalruumist. Tundub, nagu lähtuks avaliku elu korraldus veendumusest, et pahesid ja neist tekkivat sõltuvust ei eksisteeri, või pahede mõju drastilisest alahindamisest.

Seesugusel ühiskonnal on aga vabadusega vähe pistmist, kuna enamik inimesi on oma pahede orjad ning ei ole kaugeltki vabad oma valikuid kujundama.

Siin tuleb silmas pidada, et pahed varjutavad mõistuse ning seega ka inimese võime ratsionaalselt mõelda ja sellest lähtuvalt otsustada, millised valikud on tema jaoks (eriti pikemas perspektiivis) kasutoovad ja millised hukatuslikud. Kasiino ees seisev hasartmängur ei ole suuteline mõistuslikult alternatiivseid valikuid kaaluma, veelgi vähem oma valikutes mõistuse alalhoidlikule häälele kuuletuma.

Nii oleme vaikivalt tunnistajaks avalikult vohavale pornograafiale, laialt levinud alkoholismile ja hasartmängurlusele ning nendega kaasnevatele isiklikele, perekondlikele ja ühiskondlikele katastroofidele.

Ühiskondlik vähkkasvaja

Kasiinode ülevoolavalt negatiivne ühiskondlik toime on avalik saladus. Seejuures jääb arusaamatuks, millist avalikku hüve kasiinod teenivad.

Mis on kasiinode vohamises sellist, mille nimel oleme ühiskonnana nõus taluma üha kasvavat hulka isiklikke tragöödiaid, millest enesetapud ja veelgi drastilisemad juhtumid moodustavad vaid jäämäe veepealse osa? Sama küsimus tuleks püstitada ka alkoholipoliitika ja pornograafia levitamise kontekstis.

Vastuse otsimisel oleks aga kindlasti tarvis minna kaugemale demagoogilistest viidetest ettevõtlusvabadusele ja hasartmängumaksule kui kultuuri- ja hariduselu ülalpidamise allikale.

Samuti tuleks meeles pidada, et lähtudes avaramast vabaduse kontseptsioonist, võib konservatiivsem poliitika nii mõnigi kord tähendada vabaduse laiendamist, mitte selle piiramist. Küsimus on selles, kas mõtleme üksnes vabadusest millestki või ka vabadusest millekski.

Vaieldamatult on Janek Lauri juhtumile mõeldes lihtsam jääda formaalsele tasemele ning rõhuda üksikisiku vabadusele ja vastutusele, ent sellest hoolimata tundub, et oma valikutesse ja vastutusse puutuvaid küsimusi on tarvis püstitada ka ühiskonnal.

Vastupidine lähenemine on kahtlemata mugavam, ent eirab tõsise probleemi olemasolu ning jätab meid teadlikult ootama järgmisi katastroofe.