Jeroen Bult kirjutab, et kuigi Rumeenia ja Bulgaaria liituvad euroliiduga, püüab Euroopa Komisjon edasist laienemist vältida. Ilmselt on selle taga soov rahustada vanade liikmesriikide kodanikke. Ent euroliidu tegelik probleem on hoopis autoriteetide puudumine.
Seekord pole lippe, emotsionaalseid rõõmuhõiskeid ega ülespuhutud suurejoonelist juttu «külma sõja lõplikust lõppemisest», mida räägiti 1. mail 2004, kui kaheksa endist Nõukogude Liidu satelliitriiki, sealhulgas ka Eesti, liitusid õnneliku Euroopa-perega. Bulgaaria ja Rumeenia said vaid leige, kui mitte öelda jäise tervituse osaliseks.
26. septembril teatas Euroopa Komisjon, et neil kahel Balkani riigil lubatakse saada Euroopa Liidu liikmeks 1. jaanuarist 2007. Ning nagu tõsine koolmeister, hoiatas komisjon kohe neid kahte nagu koolipoisse. Raportis, mis on koostatud laienemisvolinik Olli Rehni juhtimisel, osutati, et need väikevennad vajavad täiendavat koolitust euroopalike väärtuste alal.
Rehni raport ütleb, et Bulgaaria on teinud vähe edusamme oma õigussüsteemi moderniseerimisel, ka kaevatakse puuduste üle kõrgtasemel korruptsiooni uurimisel ja asjaosaliste kohtu alla andmisel. Rumeeniat aga hoiatatakse, et piiratud korruptsioon hoiab nende probleemid tähelepanu all.
Kui Rumeenias ja Bulgaarias peaksid justiitssüsteemi reformid läbi kukkuma, siis ei saa Euroopa Liit nende kohtute langetatud otsuseid tunnistada. Bulgaaria ja Rumeenia peavad andma selged tõendid kohtureformi ja korruptsioonivastase võitluse edusammudest 31. mail 2007. aastal.
Lisaks on Euroopa Liit rakendanud nende suhtes teisigi üleminekukokkuleppeid. Näiteks kitsendused töötajate vabale liikumisele siiani on ainult Eesti ametlikult teatanud, et ta ei sea piiranguid Bulgaariast ja Rumeeniast pärit tööjõule. Peale selle veel keeld toiduainete ekspordile ja kärped Euroopa fondidest, juhul kui peaksid tekkima probleemid põllumajanduse reformimisega.
Kas Euroliit tegi vea?
The Times avaldas 25. septembril artikli sellest, et paljud töölised on Bulgaarias ja Rumeenias väljarände võimalust ootamas. Suurbritannias Euroopa laienemist veendunult kaitsev päevaleht kirjutas veel, et tehakse jõupingutusi korruptsiooni väljajuurimisel. Ent tõi ka mõningaid näiteid mentaliteedist, mis jätkuvalt hoiab Rumeenia ja Bulgaaria ühiskonda oma kägistajalikus haardes.
Nii süüdistatakse Bulgaaria riigi omanduses oleva soojusettevõtte endist direktorit maksudest kõrvale hoidmises ja 35 miljoni krooni suuruse summa kandmises välimaistele pangakontodele. Juba on vallandatud kuus prokuröri, sest nad olid «unustanud» uurida massiivset korruptsioonijuhtumit.
Altkäemaksu andmine politseile on igapäevane rutiin, rääkimata allmaailma poolt tapetud 150 inimesest viimase viie aasta jooksul. Nädal enne komisjoni raporti avalikustamist arreteeriti Bukaresti lennuväljal 18 tolliametnikku ja kaks endist salaagenti. Paljud Lääne turistid võiksid siia lisada lugusid oma isiklikest kogemustest, kuidas «riigiametnikud» nõuavad «kohalike maksude» tasumist Bulgaaria ja/või Rumeenia piiril.
Kas Euroopa Liit tegi tõsise vea, lubades Bulgaaria ja Rumeenia liitu? Ei. Esiteks, mõlema riigi vastuvõtmine oli paratamatu, sest see oli kokku lepitud juba Euroopa Liidu ülemkogul Helsingis 1999. aasta detsembris.
Tessaloniki ülemkogul 2003. aasta juunis pandi paika liitumispäev, 1. jaanuar 2007. Aprillis 2005 allkirjastasid mõlemad riigid Luxembourgis liitumislepingud. Need sisaldavad ka protokolli võimalikust üheaastasest edasilükkamisest, kuid laienemise ärajätmine pole üldse kõne all olnudki.
Teiseks kinnistab Euroopa Liidu liikmelisus tugevalt demokraatia, õigusriigi ja vabaturumajanduse valitsemise uutes liikmesriikides. Samuti suurendab see regionaalset stabiilsust. See väide on ajatu ja üldiselt kehtiv kogu Euroopas, Bulgaaria ja Rumeenia kaasa arvatud.
Nii ongi arusaamatu, miks Jose Manuel Barroso, Euroopa Komisjoni president, esines 25. septembril järgmise avaldusega: «Eesseisev laienemine Bulgaariasse ja Rumeeniasse on Euroopa taasühinemise viimane etapp. Meie absorbeerimisvõimel on piirid.»
Justkui ühtäkki poleks Euroopa ühendamine ühtsete väärtuste alusel ülejäänud Balkani ja Nõukogude Liitu kuulunud riikide osas enam oluline. Veider viis argumenteerimiseks.
2005. aasta novembris nimetas Barroso komisjon Makedooniat kandidaatriigiks. Soovituse kiitis hiljem heaks ka Euroopa Nõukogu. Senjoor Barroso eelkäija, Romano Prodi tagas Horvaatiale kandidaatriigi staatuse 2004. aasta juunis, sest viimane oli, nagu tema naaber Sloveeniagi, olnud osa Habsburgide impeeriumist.
Kas Barroso unustab nüüd need lubadused? Ja mis saab Gruusiast ja Ukrainast? Või on Brüssel juba otsustanud anda need Venemaa mõjusfääri, et olla kindel gaasitehingus Moskvaga?
Autoriteedi puudumine
Üks võimalik põhjus Barroso järsule laienemise tagasilükkamisele võib olla soov teha järeleandmisi raevus, kuid hellitatud vana Euroopa elanikele. Euroopa põhiseaduse tagasilükkamist Prantsuse ja Hollandi valijate poolt 2005. aasta kevadel tõlgendatakse tavapäraselt kui vihjet, et nad ei taha enam maksta inimestele Ida-Euroopas, kes julgevad unistada jõukamast tulevikust ja võivad isegi tulla napsama nende töökohti.
Barroso kardab, et need meeleolud võivad blokeerida kohandatud versiooni põhiseaduse leppest või uue lepingu. Niisiis, ebapopulaarne, kuid vältimatu laienemine Bulgaariasse ja Rumeeniasse peab saama kompenseeritud karmide sõnadega uusliitujate aadressil.
See aga näitab Euroopa Liidu tõelist probleemi: autoriteetide täielik puudumine ning sääraste visionäärpoliitikute vähesus, kes oleksid võimelised rahulikul viisil seletama laiemale avalikkusele vajadust viia stabiilsus kõikidesse Euroopa «eeslinnadesse».
Võib-olla saab president Ilves kanda seda tähtsat ülesannet ja puhub Euroopa ideaalile sisse uue elu?