Argo Ideon: Ansipi roosad prillid

Argo Ideon Foto: Pm

Peaminister Ansip leiab, et on halb, kui ajakirjandus räägib pidevalt riigi kulude kärpimisest ega tõsta esile hoopis Eesti väikest riigivõlga, kogutud reserve ja krooni kursi püsimist.

«Ma mitte ei taha, et siit jääks jälle kõlama mingisugune kärpimine. Me oleme suutnud majanduskriisis riigi rahanduse korras hoida,» sõnas valitsusjuht eile briifingul.

Mulle näib, et niiviisi arutledes on Ansip end varustanud valimiseelsete roosade prillidega, mis kustutavad pildilt tänavu üle kogu riigi alanenud palgad, vähenenud sotsiaaltagatised, tööpuudusega Euroopa edetabeli tipu lähedusse jõudmise ja üldise suurenenud ebakindluse.

Ma ei saa sõna võtta ajakirjanduse eest, kuid isiklikult tundub, et massimeedia on küll pidevalt hoidnud inimesi kärbete ja majanduslanguse kõrval kursis ka sellega, et Eesti riiki ei oota kohe täna-homme otsene maksejõuetus. Eriti tugevalt on Eesti mõistlikumat majandamist esile tõstetud võrdlustes Lätiga, mis on meedias peaaegu igapäevased.

Aitäh väikese riigivõla eest! Kuid riigi rahanduse alustugede korrashoidmine on valitsuse elementaarne ülesanne. Samas asub Eesti uuema aja tõsiseimas majanduskriisis, mis tõenäoliselt jätkub veel 2010. aastal.

Kriis on üleilmne ja keegi ei ootagi, et peaminister mõne nutika otsusega hommepäev taastaks majanduskasvu. Küll aga on nii sisemaiselt kui rahvusvaheliselt tähtis näidata, et valitsus teadvustab selgelt Eesti probleeme ja jõukohaselt lahendab neid, või vähemalt otsib aktiivselt lahendusi.

Näiteks tööpuudusega võitluse läbikukkumine tähendaks, et mitte ainult ettevõtted ei kohtle kohati oma inimesi telliskivide või kruusana, nagu väljendas eile peaminister Ansip (kelle valitsus just äsja Eestis töötajate vallandamist märgatavalt lihtsustas). Riik ise jätab nii töötuile ainsa valiku, otsida elatist väljaspool kodumaad.

Võrdluseks võiks tsiteerida ka Euroopa praegu suurima tööpuudusega maa Hispaania peaministrit José Luis Zapaterot: «21. sajandi demokraatlik Hispaania ei ole riik, mis astuks sammugi tagasi väljavõideldud õigustest. Kui ma näen töötajat, näen ma kodanikku.»

Sotsialist Zapatero tulevikuoptimism näib üsna sarnane parempoolse Ansipi omaga: temagi leiab, et heaolu ja konkurentsivõime saabub innovatiivsemas majanduses.

Kahju küll, et vahepeal tuleb tegeleda ka täiesti ebaseksikate jamadega, nagu tööpuudus ja eelarvekulude kokkuhoid.