Hanneli Rudi: saekaatrite või inseneride riik?

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits

Kui uskuda riigimehi, siis teadmistepõhine majandus ongi see, mis Eesti riigi põhjaminemisest päästab ja edukaks teeb. Seda mantrat korrutati juba enne majanduskriisi, aga eriti hoogsalt räägitakse sellest kriisiajal. Asjaosalised ise võivad aga kogemusele toetudes kinnitada, et tegemist on tühjade sõnadega ja riik jääb teadmistepõhise majanduse toetamisega hätta.

Üks elektroonikatööstuse jaoks skeeme projekteeriv firma vajas kiire ja olulise tellimuse täitmiseks uut tarkvara. Isegi tavalise kontoritarkvara hind tundub tavainimesele üle mõistuse kallis, aga nii spetsiifilise tarkvara litsentsi eest tuleb välja käia summa, mida kirjutatakse kuue nulliga. Kuna tegemist oli suure ja ootamatu väljaminekuga, hakkas firma uurima, kas riik inseneritööks hädavajaliku töövahendi ostmist ka veidi toetaks.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega suheldes selgus, et toetust oleks nad saanud näiteks uue saekaatri või treipingi ostuks, aga sellist rida, mis lubaks tarkvara muretsemist toetada, pole. Ja kui pole ette nähtud, siis ka toetust ei saa. Aga ülistatud teadmistepõhist majandust tänapäeval pastaka ja paberiga ei tee. Selleks on vaja spetsiifilist tarkvara või seadmeid, mis teadupärast on kallid.

«Äkki nii väike riik kui Eesti ei saagi endale teadmistepõhist majandust lubada, kuna see on tänapäeval väga kallis,» kommenteeris üks inseneridest firma luhtunud toetuseotsinguid. Tema arvates peaks riik loobuma lubaduste andmisest, mida ta nagunii täita ei suuda. Ka jäi talle arusaamatuks, miks jagatakse toetust küll mängu- ja söögitubade avamiseks, mis ilmselt on kohaliku elu jaoks olulised, kuid Eesti majandust need ei tõsta. Samas ei pea riik vajalikuks toetada insenere, kes reaalselt midagi uut loovad ja oma loomingut ka kriisi ajal edukalt maailmas maha müüa suudavad.

Nagu meedikuid, nii pole ka insenere maailmas piisavalt ja soovi korral leiaksid Eestis hariduse saanud spetsialistid ilma suurema vaevata endale uue töökoha piiri taga.

Iseküsimus on, kas see on Eesti huvides, et inimesed, kelle koolitamisele on riik aastate jooksul kulutanud märkimisväärse summa, pühivad kodumaa tolmu jalgadelt, sest töövahendite puudus ei lase neil lihtsalt tööd teha? Äkki oleks riigil viimane aeg mõelda, kuidas hoida Eestis kinni siin doktori- või magistrikraadi saanud insenere, kelle tööd tunnustatakse ka raja taga?

Või on kusagil tagatubades juba otsustatud, et teadmistepõhine majandus käib riigile üle jõu ja ka tulevikus jääb Eesti saekaatrivabariigiks? Tahaks loota, et see nii ei ole.