Ahto Lobjakas.

FOTO: .

Islandi saamine Euroopa Liidu 28. või 29. liikmeks, sõltuvalt Horvaatia-Sloveenia piiritüli käigust, on pärast seda, kui välisminister Össur Skarphédinsson eelmisel nädalal Stockholmis ametivend Carl Bildtile liitumistaotluse ametlikult üle andis, fait accompli, juba sündinud fakt.



Sõbralikumat vastuvõttu olnuks Islandil raske loota. «Tere tulemast, Island,» kirjutas Bildt samal päeval oma blogis. Täna arutavad taotlust esimest korda ELi välisministrid Brüsselis.
Tõsi, enne kui 313 000 elanikuga Islandist saab ELi kõige väiksem liige, tuleb ületada mõned komistuskivid. Suurim on Lissaboni lepe, milleta Prantsusmaa kinnitusel ei pääse ühendusse ükski uus riik. Aga et Island pole Türgi, saadakse aru ka Pariisis. Ja Berliinis, kus saksa poliitikud osutavad, et Island on ELi teatud mõttes paremini integreerunud kui Suurbritannia või Taani, kellest esimene ei kuulu Schengenisse, teine ei osale ühises kaitsepoliitikas ning kumbki pole liitunud euroga.

Island on 1994. aastast ELi siseturu liige, kuulub Schengenisse ja NATOsse. Euroga tahetakse liituda niipea kui võimalik – see ongi põhjus, miks saareriik ELi kandideerib. Islandi väike avatud majandus seisis kahel vaalal, pangandusel ja kalandusel. Üleilmne kriis hävitas pangad ning Reykjavik otsib nüüd tormivarju. Eurokriteeriumide täitmiseks kulub siiski ilmselt aastaid.

Islandi pankade kollaps tõi tüliõuna Suurbritannia ja Hollandiga, kus sajad tuhanded saareriigi pankade kliendid hoiused kaotasid. Mõlemad tahavad hoiustajate raha tagasi enne, kui Islandile rohelist tuld näidatakse.

Ja siis on muidugi kalandus, mille saadused moodustavad 40 protsenti Islandi ekspordist. ELis jagavad riigid kalastusvett teistega, väljapüügi lae määrab kvoot. Island on oma kalu kiivalt endale hoidnud ja pidanud möödunud sajandil maha mitu «kalandussõda», esmajoones Suurbritanniaga.

Kuid ükski probleemidest pole ületamatu. Maksimumprogrammi järgi liitub Island ELiga 2012. aastal. Tunduvalt enne Albaaniat, mis eelmisel aastal ka avalduse sisse andis, kuid millele EL pole seni vastanud. «Island on teises kategoorias, kui ülejäänud kandidaadid,» ütleb Carl Bildt. Ja viitab tähendusrikkalt esimest korda 930. aastal kokku kutsutud vabameeste parlamendile Altingile, mille tegevus vaid Taani võimu all 19. sajandil 45 aastaks täielikult soikus.

Eesti jaoks on asi ühel tasandil lihtne. Oleme ajanud mõistlikku poliitikat ja toetanud ELi edasist laienemist. Meie enda huvid nõuavad Venemaa mõjuvõimu kärpimist ning EL (koos NATOga) on riigi läänenaabritele loomulik alternatiiv. Lisaks on meil Islandi ees moraalne võlg. Augustis 1991 oli Island esimene Eesti taasiseseisvuse tunnustaja ja nii asub meie välisministeerium praegu Islandi väljakul.

Aga lisaks saame mõtteharjutuse korras küsida ka Eesti enda huvide kohta Euroopas ja ELis (lähedased, kuid mitte kattuvad mõisted). Eesti huvid kattuvad Põhjala huvidega. Selles mõttes on Islandi liitumine hea. Aga huvide kattumine on paljus siiski soovmõtlemine. Pika ja uhke iseseisvustraditsiooniga Põhjala jaoks on Eesti geopoliitilises mõttes merelt võidetud maa, mis võidakse taas kaotada.

Eesti valitsuste eesmärk ei peaks olema Euroopa rikaste ja õnnelike sekka saamine, vaid jõudmine Põhjalasse. Selleks tuleb väga kõrgele sihtida.