Politseinikud vaatavad rahumeeli pealt, kuidas lõunamaalased peksavad turul nende kolleege, FSB ohvitser aga paneb õpetaja «võõra elemendina» trellide taha. Need on üht laadi asjad, autud asjad, leiab kirjanik Andrei Anissimov.
Andrei Anissimov: mul on au ehk Lugu vaesest mendist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba teist nädalat käib Venemaal Kaukaasia päritolu ja teiste nendesuguste isikute püük. See ei piirdu kõigest pealinnaga, vaid on levinud üle kogu meie piiritu kodumaa, kus on leidnud tööd ja peavarju sisserändajad Venemaa lõunapoolsetest vabariikidest ja maadest, mis said iseseisvaks pärast NSV Liidu lagunemist.
Enamik neist ei suuda iseseisvalt oma kodanikke ära toita, mistõttu seal leidub küllaga inimesi, kes soovivad sõita Venemaale ja otsida siinsetel avarustel oma pisikest õnne.
Sisserännanute püüdmine algas kaklusest Moskva turul, kus lõunamaalased oma kaaslase vahi alla võtmise takistamiseks lõid politseinikul pea lõhki. Kahetsusväärne vahejuhtum andis hoobi riigi imperialistlikule uhkusele ja sundis isegi presidenti sõna võtma.
Vladimir Vladimirovitši sõnad tabasid, nagu alati, asja sügavaimat olemust. Tuleb lisada, et politseiniku pea löödi lõhki kahe korrakaitsja silme all, kes pidasid end erapooletuks vaatlejaks. Putin arvas, et nad ei käitunud nii mitte argusest, vaid seotusest. Või kui lihtsamalt öelda, siis olid turul tegutsevad lõunamaalased teinud politseitöötajate elu tunduvalt ilusamaks lihtlabase rahalise panuse ja muu altkäemaksuga.
Niisuguse arvamuse ütles president, kes on riiki valitsenud põhimõtteliselt lakkamatult alates 2000. aastast, välja täiesti avalikult, just nagu kõneleks kõigile teada, igati tavalisest asjast. Tuleb välja, et riigipea teab suurepäraselt, mis toimub politseis ja teistes jõuametkondades. Lihtsalt seni polnud head võimalust ega põhjust seda ka avalikkusele teatavaks teha. Politseiniku purukslöödud pea andis nüüd sellise võimaluse.
Siis tekib aga küsimus, miks järgnes nii tavapärasele sündmusele nii tormiline reaktsioon võimukoridorides? Siin astus mängu mitu tegurit.
Esiteks anti võimule läbipekstud politseiniku kujul avalik kõrvakiil. Kui juba politsei on nii abitu, siis milline on võimuaparaat? Teiseks on kohalikes elanikes küpsenud viha sissesõitnud lõunamaalaste, sealhulgas võõrtööliste suhtes juba ammu oodanud võimustruktuuride reaktsiooni. Ja kolmas tegur on illegaalide probleem.
Seda, et suurem osa neist elab ja töötab riigis täiesti avalikult, teadsid võimud juba ammu. Võimuesindajad ise on meelsasti kasutanud sisserännanute orjatööd, luues lausa terve omaette struktuuri, mis koosneb ärimeestest, ametnikest, politseinikest ja kurjategijatest. Rahvas teab seda ja see vihastab neid veel enam.
Lisaks muule andis sisserännanute püüdmine võimudele võimaluse lasta veidi välja elanikesse kogunenud liigset auru.
Pealegi ootavad Moskvat sügisel ees linnapeavalimised ning praegune linnapea Sergei Sobjanin kasutab loomulikult ära igat sobivat juhust kallutada valijaid enda poole. Seda enam, et mõningase korra loomine tolles sfääris korruptante kuidagi ei sega. See on ju lausa loomulik, kui jutt käib suurtest kaladest, kes enam väga sogast vett ei vaja, kuid kes prügikala omavolist võivad kahju kannatada.
Oma haarmed kaheksajalana kõikjale laiali ajanud orjapidamise võrku, mille kaudu korruptsioonist on saanud režiimi lahutamatu osa, tõeliselt purustada ei ole võimalik. Aga vähemalt kampaania võeti seekord suurejooneliselt ette.
Mis siis seal turul õieti juhtus? Juhtus see, et üht Dagestani elanikku kahtlustati koolitüdruku vägistamises. Politseinikud sõitsid turule teda kinni võtma. Kahtlusaluse sõbrad ja sugulased astusid tema eest välja. Selle käigus peksti läbi kaks politseinikku, kellest üks sai raske koljutrauma. Kohalikud mendid, kelle kohuseks on jälgida korda turul, kolleegidele appi ei läinud. Siit ka Putini järeldus, et nad sõid lõunamaalastel peost.
Sellele järgnes mitme politseiametniku väljavahetamine, kelle haldusalasse turg jäi, ning haarangutelaine kõigil Moskva turgudel. Illegaale peeti massiliselt kinni ja viidi spetsiaalselt neile üles seatud laagrisse. Viisarežiimi rikkujad on lubatud välja saata, seaduserikkujad kohtu alla anda.
Haare ja agarus, mida politsei aktsiooni käigus on ilmutanud, vapustab. Pole vahest liiast mainida, et algsündmuse süüdlased on Dagestani elanikud ja Venemaa kodanikud. Sestap neil endal pole midagi pistmist illegaalsete immigrantidega.
Venemaa seaduste kohaselt võivad kodanikud elada ükspuha kus riigi territooriumil. Kuid võimud suunasid ründeteraviku illegaalide pihta, sest nende saatust on lihtsam määrata. Omaenda lõunamaalastega seda seni ei suudeta.
Paljud on esitanud küsimuse, miks ei kasutanud politseinikud kakluse käigus teenistusrelva. Õigus neil selleks on. Siin avaldub aga taas Venemaa režiimi iseärasus. Tänapäeva Venemaal võib kaukaasia näokujuga bandiidi tulistamine minna kalliks maksma. Kaukaaslasi on erinevaid. Kadõrovi ihukaitsjad on korraldanud Moskvas tulevahetusi, kannatada said aga neid kinni pidanud FSB töötajad. Nad oleks peaaegu ametist kõrvaldatud, kadõrovlased aga jalutasid vabade meestena minema.
Tuleb lisada, et vene inimesed, sealhulgas moskvalased, ei ole võimelised eristama dagestanlast ja tšetšeeni. Antud juhul politseinikega kaklejaid Kadõrovi «katus» ei kaitsnud. See ei ole muidugi oluline, teenib vaid pildi täiendamise ülesannet – niigi peaks olema selge, et korrakaitsjad on lõunamaalaste peale vihased. Miskipärast pöördus nende raev aga ainult lõunamaalaste, mitte oma ametikaaslaste vastu, kes vaatasid vaikides pealt, kuidas kolleege tümitatakse.
Olgu, jätame vaese politseiniku, küll tema eest keegi ikka välja astub. Aga kes kostaks sõna vaese õpetaja eest, kes sattus teise jõuametkonna hammaste vahele?
Räägitakse, et Ilja Farber ei olevat tahtnud jagada daami FSB ohvitseriga, mille eest viimane pistis ta seitsmeks aastaks range režiimiga vanglasse. Õpetajat süüdistati 100 000 rubla altkäemaksu väljapressimises klubi ehitamise käigus. Räägitakse, et kogu selle alatuse autoriks oligi too armukade FSB töötaja. Miks daam eelistas õpetajat nähtamatu rinde võitlejale, on raske öelda. Ah, ja loomulikult armukolmnurgast kohtus ei kõneldud, seepärast ei hakka ma seda ka fakti pähe välja käima.
Aga kui asi pole selles, siis mis põhjusel küll asus Venemaa mõistes imepisikese altkäemaksujuhtumiga tegelema FSB? Ka kohtuotsus kergelt öeldes hämmastab. Inimene, kes sai nii karmi karistuse, kusjuures reaalseid tõendeid õieti polnudki, ei ole üldse kurjategija moodi.
Ilja Farber, loomeinimene, muusika- ja joonistamisõpetaja, sõitis Moskvast kaugesse kolkasse. Sinisilmne unistaja läks provintsilastele teadmistevalgust jagama. Lisaks võttis enda hädaks kaela muretsemise klubi remondi eest.
Tema mõistus, õpetusviisid ja iseäralik altruism – kes siis vahetab pealinna kolkaküla vastu? – tekitasid kohalikes võimurites segadust ja ärevust. Nende mentaliteeti õpetaja käitumine ei mahtunud. See, et kedagi võib vallata ülluse- ja õilsusepuhang, ei tulnud neile pähegi. Niisuguste tegelastega saab käituda ainult ühtmoodi: kinni püüda ja maha murda. See seletab arusaamatu inimese vastu tuntud viha ja võõrastust. Ja siis veel see kaunis naine …
Prokurör, kes nõudis seitset aastat ranget režiimi, ei leidnud midagi paremat kui väita, et sellise perekonnanimega, see tähendab juudi nimega inimesed lihtsalt ei saa olla omakasupüüdmatud. See meenutab juba tavalist fašismi. Juhtum lausa kisendab ülekohtu järele, aga mingit sellist skandaali, nagu pärast politseiniku ründamist, ei juhtunud. Ostaškov pole ju mingi Moskva.
Lugeja võib küsida, mis on neil kahel juhtumil üldse ühist? Ühine on au. Õigemini selle puudumine ohvitseride seas. Varem tervitasid ohvitserid üksteist traditsioonilise lausega «Mul on au».
Need ei olnud tühjad sõnad. Ohvitser, kes mängis kassaraha kaartidega maha, laskis endale kuuli pähe, sest au oli elust kallim. Sellest, et ohvitser võiks võtta altkäemaksu või pista süütu inimese türmi, oli revolutsioonieelsel Venemaal kohutav isegi mõelda. Aga nüüd on see igapäevane asi.
Nähtavasti annab tunda rahvuse genofondi hävitamine. Seitsekümmend aastat Nõukogude režiimi rebis rahvusel juured alt. Neist, kel õnnestus jalga lasta, on nüüdseks saanud ameeriklased, prantslased või austraallased.
Sellistes peredes on vene keel säilinud veel vaid vanaisal-vanaemal, kes õhkavad kaotatud kodumaa järele. Too kodumaa on aga hakkama saanud ilma nendeta ja küpsetanud mahajäänud pööblist uue eliidi.
Milline see eliit välja näeb, võib praegu igaüks näha. Andekaid ei sünni üksnes sinivereliste seas. Lihtrahva seast on pärit palju suuri õpetlasi, poeete, muusikuid ja poliitikuid. Ent nad on siiski rohkem erand kui reegel. Seepärast ongi nende kohta kasutatud väljendit «sünnipäraselt andekas». Ammugi on teada geneetilise koodi mõju inimese isiksusele. Tallalakkuja jääb ka siis, kui saab suureks bossiks, ikka tallalakkujaks. Talle on varastamine, altkäemaksu andmise või võtmine igapäevane asi.
Andku Jumal, et ajaga tekiks Venemaal uus genofond. Vähemalt kangesti tahaks seda loota. Seni aga püüame lõunamaalasi ja saadame nad piiri taha. Seda muidugi siis, kui neil pole midagi politseinikule pihku pista. Aga kui on, siis ilmub ta uuesti Moskva turule, ehitusele ja hoovi. Ning kõik jätkub samamoodi seni, kuni Vene ohvitseridel ei tule üksteist tervitades meelde too lause «Mul on au».