FOTO: Urmas Nemvalts

Erakondade kokkutulemised ning neil tehtavad poliitilised avaldused pälvivad tänavu suurt avalikku tähelepanu, lisaks neljale riigikogus esindatud erakonnale jagub seda tavapärasest enam ka väiksematele poliitilistele jõududele. Põhjus on selge. Valimiste aastal – ja oktoobris valime kohalike omavalitsuste volikogusid – kasvab rahva huvi poliitika vastu. Iseasi, kas ja kuivõrd oleme seni kuulnud uusi ideid või riigi edasiseks käekäiguks vajalikke lahendusi, mille üle saaks ja tuleks vaielda.

Paraku kostab pigem ikka üldsõnalist ja abstraktsevõitu juttu, mis maitseb nagu ülessoojendatud supp. Täidab küll kõhtu, kuid maitseelamusi ei paku. Erandiks ei olnud ka eilne Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) üldkogu, mida tasus jälgida kasvõi seetõttu, et sotsid on tõusnud avaliku arvamuse uuringute järgi viimastel kuudel Eesti populaarseimaks poliitiliseks jõuks. Mais näiteks toetas neid TNS Emori uuringus 26 protsenti küsitletutest ja samas kohas, protsendipunkt-paar üles või allapoole, on reiting ka püsinud (Keskerakond oli viimati SDEga samal pulgal, Reformierakonna toetus oli 24, IRLil 15 protsenti).

Üldkogul pidas pika sisepoliitikale pühendatud kõne erakonna esimees Sven Mikser ja kinnitati sotside platvorm kohalikeks valimisteks. Kõne keskendus suuresti poliitiliste konkurentide libastumiste piltlikustamisele, palju ainest oli seejuures pakkunud värske Reformierakonna sisevalimiste skandaal, samuti mõned poliitiliste marginaalide äärmuslikud sõnavõtud. Mikser sõnastas ka kohalike valimiste kvantitatiivsed eesmärgid, kuid SDE enda visioonid ja lahendused jäid tagaplaanile.

Mis puutub sotside vastsesse valimisprogrammi, siis siingi annavad tooni üldisemad seisukohad, nagu lubadus toetada kohalikku kooli, ettevõtjat ja perearsti, säilitada elu maal jne. Vaevalt et ükski erakond või (kohalike valimiste kontekstis ka) valimisliit kõike seda täielikult vastustaks – vahest sõnastaks teisiti. Sotside strateegiline plaan näibki olevat ragistada kaunite sõnade toel sisse lahtistest ustest, astudes üle ukselävel komistanud (valitsus)parteidest.

Ometi peaksime rääkima vägagi konkreetselt. Riigi korraldusest: milline võiks olla nüüdisaja väikeriigi filosoofia, nagu sõnastas eelmisel nädalal Vikerraadio «Reporteritunnis» kommunikatsiooniekspert Raul Rebane; haridusest, sest «kooli toetamine» kõlab kenasti, kuid tuleks sisuliselt rääkida, milline see kool peaks olema, mis on vägagi kohaliku omavalitsuse teema; inimvarast seoses sisse- ja väljarändega. Ja nii edasi. Neile küsimustele tuleks meil, nii valijail kui ka ajakirjandusel, lähikuudel selgeid vastuseid nõutada.