Jarmo Virmavirta

FOTO: Egert Kamenik

Oli hea mõte pidutseda, kui 1991. aastal taasiseseisvunud Eesti vabariik jõudis 1918. aastal iseseisvunud esimese vabariigi vanuseni. On peaaegu ehmatav, kui lühikeseks see esimene iseseisvusaeg jäi. Esimene Eesti sündis samasuguse euroopaliku murrangu ja Venemaa kaose ajal nagu Soomegi, kuid iseseisvus oli nõrgemal alusel. Üks põhjus on geograafia – Eesti asukoht on problemaatilisem kui Soome oma. Nõukogude Liidust vaadanuna jäi see marsruudile, mida mööda minnakse Euroopasse või siis tullakse sealt.

Seda probleemi püüti lahendada NSV Liidu vastu suunatud nn ääremaade ühise liidu moodustamisega. Soome sellega ei liitunud, kuigi idee toetajaid leidus kuni välisminister Rudolf Holstini välja. Liitudes ääremaade uniooniga, oleks Soome Balti riikide mured endale võtnud. Isekas ettevaatlikkus osutus tagantjärele tarkuseks.

Aeg lendab tõesti linnutiivul. Sellest polegi möödas rohkem kui hetk, mil viisin peaminister Indrek Toome president Mau­no Koivisto juurde selgitama Eesti pürgimusi, mis üllatavalt ruttu viisid kiire iseseisvumisavalduseni. Peaministriks oli siis juba saanud Edgar Savisaar. Eesti poliitiline juhtkond oli mitme aasta vältel olnud veendunud, et Nõukogude Liit laguneb. Seda oli kuulutatud turuplatsidel ja väljakutel.

Soomes ütles selle ajalehe Turun Sanomat seminaril septembris 1988 kõva häälega välja algaja poliitik, Rahva Hääle peatoimetaja asetäitja Siim Kallas.

Taasiseseisvumine on üks Eesti ime, millel on aktuaalne sõnum. Kuidas ja miks säilis eestlaste iseseisvumissoov – siin on mõtlemisainet tänapäeva Euroopas. Võib-olla see selgitab, et föderalismil on piirid.

Soome ametlik välispoliitika tahtis näidata end Baltimaade iseseisvumispürgimiste suhtes ettevaatlikuna. Kuid selle varjus leidis aset nii mõndagi, millega loodi Eestile eeldusi teha iseseisvumine teoks. Paljud soomlased said Eesti asja ise kogeda ja tahtsid olla kohal, kui sinimustvalge taas lipuvardasse kerkis. See oli üsna imeline aeg. Poliitikute esireas leidus piisavalt seda tahet. Esko Aho on Maarjamaa Risti ilma pikema jututa ära teeninud.

Paljud eestlased kartsid, et uus iseseisvusaeg esimesest kauem ilmselt ei kesta. Siiski on läinud teisiti. See on tingitud tõsiasjast, et Eesti oskas nii vaimselt kui majanduslikult kerkida kiiresti iseseisvaks riigiks. See pole olnud kerge, kuid leidus piisavalt võimet haarata kinni olulisest. See on austust vääriv saavutus.

Eesti orienteerus kiiresti rahvusvahelises keskkonnas ja eelkõige euroopalikuks muutumises. Lennart Meril on siin kindlasti võtmepositsioon. Eesti iseseisvumisel asus tähtsaim toetaja suhetes Moskvaga Washingtonis. Seetõttu oli loomulik, et riik hakkas kohe taotlema NATO liikmesust. Teine elukindlustus hangiti ELi liikmena. See polnud ääremaapoliitika Venemaa vastu, vaid poliitilise ja kultuurilise piiri paigutamine loomulikule kohale. Selle kaudu on Eesti seotud uue maailmasüsteemiga.

Eesti kahest iseseisvusajast on mõndagi õppida. 1) Rahvuse iseseisvus on tugev jõud, kui sel on kindel ühine eesmärk. Siin on sõnum nii Soomele kui Eestile ja ka liitriigiks pürgivale ELile. 2) Väiksel rahval on mõistlikum hankida sõpru, mitte vaenlasi. Seda on hea teada ka Eestil, kes taas peab Venemaaga läbirääkimisi mitmel korral nurjunud piirileppe üle. 3) Maailmas võideldakse nüüd majanduse relvadega. Euroopa probleemide põhjal võib otsustada, et seegi võitlus ei lõpe ohvriteta. 4) Ka praegune olek pole üheselt mõistetav. Eestit peetakse majanduslikult edukaks, kuid Tallinna tänavatel hakkab silma ka teistsugune reaalsus. Pealinna tänavad on halvemas seisukorras kui Nõukogude ajal. See puudutab paljusid enam kui menu Brüsselis. Ei piisa sellest, et riigil läheb hästi. Ka kodanikele kuulub heaolust oma osa.