Emakeelepäeval võiksime mõelda ka erinevustele keele sees
Juhtkiri: riigikeel ja riigi keel
14. märts 2013, 13:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keeleteadlaste vaidlus selle üle, kas keel, mida me räägime, mõjutab mingil moel meie maailmast arusaamise viisi või on tegelikkus mis tahes keele rääkijate jaoks üks, kipub kalduma esimese poole. Ehkki kunagi varem ei ole olnud suurtes linnades kõrvuti nii palju erinevaid keeli, mille kõnelejad ju maailmast selles toimimiseks enam-vähem ühtemoodi aru saavad, toob just keelte paljusus esile nende erinevuse ja nende veidi erineva mõju mõtlemisele.
See, mida meie omamaine keeleteadlane Uku Masing nimetas keele loodavaks «keeletõeluseks», tähendab arusaama, et ühe kultuuri maailmapilt seisab selles räägitaval keelel. Keel aga ei ole teab mis stabiilne ja kindel alus: see areneb ja muutub. Kui Uku Masingul – ja teistel keelerelativismi poole kaldujatel – on õigus, siis vormub koos keele muutumisega pisut ümber ka see, mida Masing ühe rahva «meeleks» nimetas. See on paratamatu – ja ei pruugi sugugi olla halb. Kuid neist võimalikest muutustest ühe rahva mõtlemises on hea teada, kas või selleks, et mõne muudatuse mõjusid ette näha – ja neid leevendada.
Tänase lehe arvamusküljel kirjutab folklorist Loone Ots kahest tendentsist, mis eesti keelele just kõige paremini ei pruugi mõjuda – vormilisest ja sisulisest väändumisest. Esimene tähendab avalikus meedias keelenormide ei millekski pidamist, nii sünnivad vulgarismid ajakirjanduses, vigased sildid ettevõtete ustel ja vigadest kubisevad kommertsreklaamid meie postkastides. Kuid teine, keele jaoks ehk isegi ohtlikum suund on see, mis jõuab meieni ametlikke, riiklikke kanaleid pidi: keelenormi poolest korrektne, kuid tavakeelest irdunud kantseliit, mida riik pahatihti oma kodanikega suhtlemiseks kasutab.
Etteheite taga, et riik on oma rahvast kaugenenud, võib kaudselt näha sedasama keelelist erinevust. Näib, et oleme tasahilju liikunud sinnapoole, kus riigikeele rääkimisest ei piisa, et ametkondadega asju ajada või inimeste toimimist reguleerivaid seadusi lugeda – selleks on vaja osata riigi keelt, millel on oma sõnavara, oma mõistekogumid ja nendevahelised seosed. Kodanikul, kes riigi keelt ei mõista, riigi keele sõnavara ei valda, on lihtne saada mitte päris täie pähe võetud, ja see omakorda takistab võimulolijaid nägemast kodanikke arutelupartnerina.
Kas ei ole ka vahepeal väljendunud arusaama taga, et rahvas on rumal, just seesama keeleerinevus? Seeläbi ei kannata mitte üksnes kommunikatsioon, vaid selle paratamatu tagajärg on, et «riik ei räägi rahvaga sama keelt» ka mentaalses mõttes: maailmad, milles tegutsetakse, on keeleerinevuse tõttu üksteisest eemale triivinud, ja riigi keele kõnelejad asuvad riigikeele rääkijaist ülalpool, alati targema korralduseandja positsioonis.
Uku Masing kirjutas raamatu «Keelest ja meelest» sissejuhatuses: «Iga uue keelega omandab inimene uue meele.» Kui rahva ja tema valitute meel erinevaks käriseb, ei saa ka loota, et inimeste üksijäetusetunne leevendust saaks.