Urmet Kook: publitsist Mutt kui vabariigi valvur

Urmet Kook Foto: Peeter Langovits

Mihkel Mutt on öelnud, et ta pole «puhas» ilukirjanik, vaid natuke paremat sorti ajakirjanik. Ka mitmeid ta raamatuid võib nimetada esseistlikeks. See on ka ilmselt põhjus, et ta kirjutab publitsistikat selgelt. Ma ei pea silmas, et ta lähtuks võimalikult madalast ühisnimetajast, vaid seda, et ta ei kuulu nende sekka, kes hakkab oma mõtet upitama sõnavahuga.

Muti puhul rõhutatakse alati tema irooniat, suurt enesekindlust ja kohati ka snobismi, ehkki aasta-aastalt kohtab seda nii tema raamatutes kui ka lehelugudes järjest vähem. Samas, ega ta seda ise varjagi. 2005. aastal seletas ta oma suurt produktiivsust publitsistikas nii: «[---] kui tahad saada kvaliteetset kirjutist, mis õigel ajal laekuks, siis on kindlam lõpuks ikka ise kirjutada.»

Muide, üks lõbusamaid Muti kolumne ilmus 1993. aasta Hommikulehes, kui ta tollast sisepoliitilist võitlus karikeeris tõdemusega, et kõiges on süüdi poliitikute naised (Kama naine, Hallaste naine, Savisaare naine, Krossi naine, Meri naine ja lõpuks ka ta enda naine, kes käskis selle loo kirjutada).

Mitmetest teistest loomekaaslastest eristab Mutti see, et ta seisab kahe jalaga maa peal. Ta ei kaldu looma õhulosse ega emotsionaalsetesse karjatustesse, sest teab, millised on riigi võimalused.

Kusagil millenniumivahetusel hakkas Mutt rohkem kirjutama välispoliitikast. See oli tol hetkel tänuväärne, sest Eesti meediaruumis valitses veel arusaam, et välispoliitika on nišiasi. Loomulikult andis tõuke selleks ka Eesti liitumine ELi ja NATOga, mis tõstsid üles identiteediga seotud küsimused. Nüüd on juba üsna loomulik, et piir sise- ja välispoliitika vahel on vaid mõtteline.

Kui Enn Soosaar ära läks, tekkis tühi tunne. Tundus, et tema ning ka Krossi ja Meri minekuga lahkusid viimased «käredad vanamehed». Kerge võpatus läbis mind, kui ETV «Tähelaev» näitas Muti kohtumist Türi rahvaga ning kohalik koolipapa teatas, et kui varem pakkus talle Postimehest suurimat lugemisrõõmu Soosaar, siis nüüd Mutt. Võib-olla ongi käes aeg, kus areenile peavad astuma uued vabariigi valvurid.

Lõpetuseks üks väike üleskutse. Hommikuleht, milles Mutt publitsistikat avaldama hakkas, oli Eesti meediamaastikul avangard. Avangard oli ka Muti eestvõttel Hommikulehes ilmuma hakanud kirjanduslik ühislooming «Ahelreaktsioon» ehk ülepäeviti ilmunud jutt, mille iga järgneva peatüki kirjutas uus kirjanik.

Otsa tegi lahti Jaan Kross ning järgnevalt sai sõna meie kirjanduseliit. Tõsi, hiljem nurises Mutt, et sari ei õnnestunud kõige paremini, kuna kirjutajad ei pidanud kinni reeglist, et uue osaga ei tohi sisse tuua rohkem kui ühe tegelase ega viia tegevusaega edasi üle ühe aasta jne.

Siiski oli tegu omanäolise ja edumeelse sarjaga. Miks mitte seda korrata ning siduda näiteks Eesti Vabariik 95 või 100ga! Ilmutada see näiteks Memokraadis või mõnes muus edumeelses veebikeskkonnas. Viimast selleks, et kaasata ka noort auditooriumi. Ja mõistagi võiks otsa lahti teha Mihkel Mutt ise.