NATO peasekretär Jaap de Hoop Scheffer.

FOTO: AP / Scanpix

Viimastel kuudel on ajakirjanduse tähtsündmuseks päris õigustatult olnud ülemaailmne majanduskriis. Valitsused pumpavad turule sadu miljardeid dollareid ning tugevdavad regulatsiooni ja järelevalvet.



Samuti püüavad nad oma tegevust koordineerida, muu hulgas ka äsja Londonis lõppenud G20 kohtumisel, sest on täiesti selge, et tegemist on piiriülese probleemiga, mis vajab mitmepoolseid lahendusi.



Paljud Londonis viibinud juhid on nüüd tulnud NATO Strasbourgi-Kehli tippkohtumisele, kus arutlusteemaks on julgeolek. See ei tähenda, et Londonis G20 kohtumisel viibinud peaksid nüüd täielikult teemat vahetama. Võib ju ette kujutada, mis juhtuks praegu nii hapra rahvusvahelise finantssüsteemiga, kui mõnda meie linna tabaks suurem terrorirünnak.



Mis juhtuks investeeringute ja kasvuga, kui energiakandjate vaba liikumine satuks tõsiselt ohtu? Kas niigi majandust vaevu rajal hoidvad riigid suudaksid vältida ränka kahju, kui neid tabaks samasugused küberrünnakud, mille all kannatas kahe aasta eest Eesti?



Need on väga reaalsed mured. Julgeolek ei ole isiklik hobi, mille võib ka unustada, kui taskud on raha täis. See on vundament, millele on ehitatud meie õitseng. Ja nagu majandus, saab ka julgeolek eriti praeguses maailmas tugineda vaid paljude riikide koostööle.



Sellepärast ei ole NATO tippkohtumine lihtsalt kenade inimeste kena kokkutulek. See on kohtumine, kus alliansi juhid peavad midagi tõsist ära tegema.



Eelkõige peavad nad maha märkima ühise tee, mis juhib meid edasi Afganistanis. Kaheksa aasta eest kukutati Talibani võim ning mitmed terrorirühmitused, neist tuntuim mõistagi Al-Qaeda, kaotasid oma turvapaiga. Sealtpeale on saavutatud suurt edu: normaalne elurütm on naasnud paikadesse, kus seda enam ei mäletatudki, naiste osaks on langenud enneolematud vabadused ja kindel koht avalikus elus ning pind terroristide jalge all Afganistanis on tuliseks tehtud.



Kuid tõe huvides tuleb ka nentida, et me ei ole veel jõudnud sinna, kuhu tahame jõuda. Mässajad tegutsevad endiselt nii Afganistanis kui ka piiri taga Pakistanis, korruptsioon ja narkootikumid on üldlevinud, rahvusvahelised abipingutused liiga killustunud. Me peame suutma rohkem, enne kui rahvusvahelise üldsuse ja Afganistani elanike kannatus hakkab katkema.



President Obama on viimastel kuudel pidanud liitlastega aktiivselt konsultatsioone ning USA on üle vaadanud oma üldised seisukohad Afganistani küsimuses ja asunud üht-teist muutma.



Meie tippkohtumine annab võimaluse põhjalikuks arvamuste vahetuseks ning, ma loodan, ühise seisukoha väljatöötamiseks, mis arvestaks USA uut lähenemist. See tähendab muu hulgas Pakistani suuremat toetamist, suuremaid pingutusi politsei tugevdamisel, koordineeritumat abistamist ning Afganistani valitsuse selgeid samme korruptsiooni tõkestamisel.



NATO juhid püüavad leida ühist seisukohta ka teises 21. sajandi julgeoleku olulise tähtsusega küsimuses, milleks on tõelise partnerluse kujundamine Venemaaga. Meil on palju valdkondi, milles me võiksime vastastikuseks hüvanguks koostööd teha: Afganistan, raketitõrje, terrorism ja nii edasi. Ka siin on mõlemal pool hulganisti arenguruumi.



Pole saladus, et kui asi puudutab Venemaad, leidub NATO ridades mitmesuguseid seisukohti alates üliettevaatlikust kuni päris aktiivseni. Kuni me pole neid rohkem ühtlustanud, on tõhus suhtlemine Venemaaga kindlasti keeruline sõltumata sellest, kas me nõustume Venemaaga või mitte.



Muidugi peab ka Venemaa langetama otsuse, kas ta tunnistab NATO partnerlussoovi või vaatab ka edaspidi NATOt juba ammu seljataha jäänud külma sõja valguses.



Eelnevale lisaks tuleb meil tippkohtumisel hakata valmistuma väljakutseteks, millega seisame silmitsi lähitulevikus. Alliansi juhid võtavad vastu alliansi julgeoleku deklaratsiooni, mis kinnitab NATO seniseid põhitõdesid, aga lisab neile üldistatult ka suunad, mida NATO peab silmas pidama edaspidi.



Loodan, et me paneme alguse ka NATO strateegilise kontseptsiooni – alliansi ühe tähtsama dokumendi – põhjalikule ülevaatamisele ja suudame jõuda liitlastevahelisele üksmeelele, mida täpselt peab NATO tegema 21. sajandil, unustamata muu hulgas ka küberkaitset ja energiajulgeolekut. Ma usun, et viimati nimetatud valdkondades tuleb NATO-l olla senisest aktiivsem, et panna maksma oma ainulaadsed väärtused.



See tähendab, et NATO 28 liikmesriigi juhil on suhteliselt lühikese tippkohtumise ajal küllaga tööd. Kuid see ei tähenda, et peaksime tingimata loobuma ka teatavate sündmuste tähistamisest.



Liitlased tervitavad soojalt Prantsuse presidendi Sarkozy otsust anda Prantsusmaale tagasi täieõiguslik koht NATOs. Oma koha koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega võtavad alliansi ridades sisse meie 27. ja 28. liikmesriik Albaania ja Horvaatia.



Samuti tähistame tippkohtumisel NATO 60. sünnipäeva. Üks kolumnist kirjutas hiljuti, et «kui alliansid võidavad, nad surevad».



NATO on aga endiselt elujõuline, sest tal on ka praegu täita ainulaadne osa olla foorum, kus Euroopa ja Põhja-Ameerika seisavad üheskoos kõrvuti, peavad teineteisega aru ning astuvad ühiseid samme oma ühise julgeoleku kindlustamiseks.



Seda osa kinnitatakse ja tugevdatakse veelgi sellenädalasel tippkohtumisel.