/nginx/o/2017/01/27/6287643t1hc88d.jpg)
Kõrgharidusreformi ümber käiv trall on paljud tulevased õppurid ära hirmutanud – räägitakse ebarealistlikest ponnistustest, mida tuleb teha, et «tasuta» kõrgharidus välja teenida. Sellest, kuidas kaob võimalus üheaegselt tööl ja tasuta ülikoolis käia. Sellest, et õppetoetusi jagub vaid käputäiele. Kuni selleni, et tõenäoliselt hakkavad veel rohkemad tudengid kooliteed pooleli jätma.
Negatiivne foon on varjutanud selle, et tegelikult on uues ülikooliseaduses palju õiglast.
Olen Tartu Ülikooli ajakirjanduse magistrant (minu õpingute eest on tasunud maksumaksja). Minu kaaslaste seas on olnud neid, kes pole sisse astudes riigieelarvelisele kohale pääsenud, kuid teevad terve õppeperioodi vältel jõupingutusi, et maksukoormast vabaneda. Läbivad semestris õppekava vähemalt 30 ainepunkti (EPA)ulatuses ja näevad seejuures vaeva, et keskmine hinne oleks konkurentsivõimeline. Võimalusel täidavad nad semestri alguses taotluse tasuta õppekohale pääsemiseks. Ent uut semestrit tuleb alustada siiski frustreeriva teadmisega, et pingutustest pole piisanud. Ja nii kuni ülikooli nominaalajaga lõpetamiseni.
Samuti olen kokku puutunud nendega, kes naudivad tudengistaatust nii kaua kui võimalik ehk nii kaua, kuni see on tasuta. Praeguse korralduse järgi on võimalik näiteks alma mater’is tasuta bakalaureuseastmes õppida nominaalse kolme aasta asemel tervelt viis aastat. Riigieelarvelise koha säilitamiseks piisab, kui õpitakse aastas 45 EAP eest. Seejuures vaid 30 EAP eest tuleb läbida kohustuslikke aineid. Lisaks on võimalus õppida akadeemilise puhkuse ajal.
Nii on loodud olukord, kus riigieelarvelist õppekohta on mugav ja lihtne kinni hoida, kuid sellele pääsemiseks võib teha mis tahes imeliigutusi, aga kui tasuta kohal õppiv kursusekaaslane just paremat väljundit ei leia, ei vabane ka riigieelarveline koht. Tartu Ülikooli õppekorralduse peaspetsialisti Ülle Hendriksoni sõnul on praegu osal erialadel õpingute keskel tasuta kohale pääseda peaaegu võimatu, kuna riigieelarveväliste tudengite hulk on suur ja riigieelarveliste hulk jälle väga väike. Muidugi võib ka uuesti ülikooli sisse astuda, aga siis konkureeritakse taas riigieksamitulemuste ja muude sisseastumisnõuete alusel.
Reform on selles mõttes õiglane – kes õpib ja pingutab ülikoolis, selle koolituskulud ka kaetakse. Kes panustab muusse, olgu see siis huvitegevus või täiskoormusel töötamine, peab aastas kohustuslikuks muutuvast 60 EAPst puudujääva ise katma. Iseasi, kas sellisele reformile sobib ikka nimeks «tasuta kõrgharidus», nagu reklaamis IRL valimiste ajal.