Londoni olümpiamänge on raputanud uut laadi skandaal: kaks võistlejat on eemaldatud rassistlike tweet’ide ehk säutsude eest. Kes ei tea, siis säuts on 140-tähemärgiline eneseväljendusvõimalus internetis, mida on innukalt viljelenud näiteks Eesti president.
Nii suutis Kreeka naiskolmikhüppaja nappi formaati mahutada mõtte, et üht Aafrika nakkust levitavad sääsed saavad sisserändajate näol nüüd «kodumaist» toitu Kreekas eneses. Šveitsi meesjalgpallur samas kirjeldas tema meeskonna alistanud lõunakorealasi «pundi mongoloididena».
Miks tühjast asjast kära teha, võivad kukalt kratsida mõnedki Eestimaa lugejad, ärgitatuna kodumaistest arvamusliidritest, kes Euroopa hämardudes end taas koduselt tunnevad.
Immigratsioon on probleem, rasside ja kultuuride erinevused on silmaga näha ning hirm asjadest õige nimega rääkida on õhtumaise allakäigu märk. Arvamusliidrid omakorda ammutavad innustustust kõrgetest võimukandjatest, kel näiteks omade vahel kombeks ümiseda pärast jumalagajättu aafriklasest suursaadikuga laulukese «King of the Bongo» refrääni.
Olümpia kontekstis võiks viidata viiele eri värvi rõngale, kuid selle sümboli jõud on hääbunud 20. sajandiga. Viljakam oleks osutada koos Isaiah Berliniga, et me elame vastukäivate ja vahel lepitamatute väärtuste ajastul. Aga mõttekäik ei tohi siia seisma jääda. Vaja on mõelda sellele, mis on sellise arvamuste rahuliku kooseksistentsi (ka meie omade) võimalikuks teinud.
Ja nentida, et tänu võlgneme koos Immanuel Kantiga enesest teadlikuks saanud traditsioonile nimega Euroopa. Ilma selle traditsiooni poliitiliste viljadeta poleks meil ei Eesti Vabariiki, maja- ega autolaene ega ilmselt ka Viljandi folki.
Euroopa traditsiooni kuuluvad nähtused nagu moraal ja eetika, mis kohustavad meid iga inimest kohtlema kui iseennast. Nii mitte tehes oleme vähem inimesed ja asetame end väljapoole moraali kaitsvat «pehmet» jõudu.
Võib aru saada neist, kellele Euroopa tänased mured jäävad võõraks. Me oleme väga kiiresti Euroopasse jõudnud – ehk liigagi kiiresti. Kolonialism, mida kunagi ärgitas visioon valge mehe koormast, on nüüdsele Euroopale pärandanud uue, ümberpööratud valge mehe koorma.
Selle südames on täielik rassivahe tegemise keeld. Loomulikuna ei tule see keeld vaid väikesele murdosale lääneeurooplastest. Ükski briti leht näiteks ei luba endale ühtegi halvustavat sõna mitteeuroopa geenidega kaaskodanike kohta.
Kui me tahame Ida-Euroopast ära, siis tuleb meil õppida ajaloolist empaatiat. Ja ära tõugata petlikult mugav omade horisont – või, kalambuuritsedes, orisont.