Toomas Raudam: vaikimise sundus, rääkimise kohustus

Toomas Raudam Foto: Pm

Kirjanik Toomas Raudam küsib, miks me tunneme hirmu rääkimise ees. Kas kardame, et oleme millestki valesti aru saanud?

Eesti Televisioonis on kaks saadet, mis täidavad rahvusringhäälingu kõige tähtsamat funktsiooni: rahva kaasamist ja kaasamõtlemist ühiskondlikult tähtsates probleemides. See ei tähenda, et rohkem ei ole, kuid nii mõnegi saate puhul jääb mulje, nagu oleks tegemist kommertskanaliga, mis oma toodet iga hinna eest müüma peab («Pealtnägijat» sissejuhatav retoorika), või siis püütakse vaatajat ekraani külge naelutada visuaalse vigurdamisega, mis on paljude temaatiliste saadete lahutamatu koostisosa.

Üks on Aarne Rannamäe «Vabariigi kodanikud», teine äsja käivitunud «Vandekohus», kus saatejuhtideks on Viktoria Ladõnskaja ja Ilja Nartov.  Mõlemad saated on avalik-õigusliku ringhäälingu koostisosad. Just nende kaudu saab rahvas kaasa rääkida, samuti on saatejuhid tasemel. 

Erilist kiitust väärib «Vandekohus», kuna selle formaat võimaldab stuudios viibijail diskussioonist vahetult osa võtta. Vaidlused on tulised, igaühel on midagi öelda ja saatejuhid on pigem kimpus publiku taltsutamise kui ergutamisega. See pole mitte ainult temperamendi küsimus, vaid ka selge märk sellest, et saadet tehakse ihu ja hingega.

Tulevad meelde need poliitikud, aga ka ringhäälingu juhid, kes pidasid sellise saate või saadete loomist mõttetuks, tuues ettekäändeks küll seda, et meie vene ajakirjanike seas puuduvat potentsiaal, kui seda, et nagunii ei suudeta saateid nii hästi teha kui Venemaal.

Vaid väga vähesed olid poolt,  nüüd on «Vandekohtust » saanud avalik-õigusliku ringhäälingu au ja uhkus. Mul on tunne, et keegi võlgneb kellelegi vabanduse ja vabandust ei peaks paluma mitte ainult avalikud obskurandid, vaid ka need, kelle suust lipsas vaid mõni sellesuunaline vihje. Siis aga ummistaksid vabandusepalujad Gonsiori tänava, karta on, et see jääb ära. Indrek Neivelt on öelnud, et ta ootab rahva ees vabandamist Eesti Pangalt, mina jälle pole kaotanud lootust, et sama teeb Andrus Ansip pronksöö pärast.

Just «Vandekohtus» on näha, kui valuliselt reageerivad vene rahvusest inimesed igale väiksemalegi vihjele Venemaale, see aga näitab, et valitsus on ühe osa oma kodanikega käitunud vääralt.

Paraku on väga vähe neid poliitikuid, kes on julgenud vabandust paluda, meelde tulevad Jeltsin, Jaruzelski …  Mingil puhul on seda teinud ka Mart Laar, Raadio 2 «Olukorrast riigis» kasutab pidevalt tema häält ja sõnu («…ma palun siiralt vabandust…»), pöörates, tõsi, järgneva Tarandi kommentaariga («… mis väga hästi välja ei paista…») tollase pöördumise pea peale. Ometi puhastaks just vabandamine läppunud õhku.  Kuivõrd see siiras olla saab, on iga karjääripoliitiku puhul muidugi kaheldav.

Nüüd siis Rannamäe hiljutise saate juurde, kus tõstatus küsimus hirmust. Sõltumata sellest, kes sa oled ja milline on su amet, tunnevad praegu kõik tavalisest suuremat hirmu oma ellujäämise pärast. Mulle meenub episood nn talongiajastust. Lugesin siis ajalehest lugeja kirja, kus üks «teadjam» inimene soovitas suhkruhaigetelt suhkrutalongid lihtviisil ära võtta, kuna neil on ju «suhkru söömine väiksem või hoopis keelatud».

Mind ei jahmatanud see mitte seepärast, et olen ise suhkruhaige. See oli mu esimene kokkupõrge argimõistusega, mis hakkab tööle igasuguses olukorras, kus midagi on vajaka või kus mõnel tundub olevat rohkem võimalusi ellujäämiseks.  See on väga spetsiifiline, mõistuslik olelusvõitlus, mida loomariigis ei eksisteeri. Küll on seal täheldatud kaastunnet, mida puhta olelusvõitlusega raske põhjendada.

Kriisiajal hakkab argimõistus tööle ka kultuurisfääris. Süttinud on lõkked, kuhu loobitakse raamatuid, mida keegi ei loe, ropud sõnad põlevad eriti rammusalt; põlevad ka teatrihooned, kontserdisaalid, kunstinäitused… See on toosama massiteadvus, millega saab manipuleerida ja mida on meil korduvalt tehtud. Küsimus ongi massis. Kui selliste inimeste mass ületab kriitilise piiri, siis algavad ka rahutused ja süttivad päris lõkked.

Mõned saatesse helistanute kõned andsid sellest märku, samas jälle oli saade kenasti tasakaalus ning lõppes toetavate arvamustega. Küllap oli selles oma osa ka neil, kes stuudios kõnesid vastu võtsid ja eetrisse suunasid. Julgen arvata, et laiemalt võttes on kultuuris üks muutumatu, ajast ja oludest sõltumatu konstant, mis koosneb neist kehvapoolse sissetulekuga inimestest, kes ostavad raamatuid ja käivad kinos ega loobu teatrist. Neid ei pruugi olla palju, kuid just neil püsib, seisab ja kestab meie kultuur.

Saates puudutati ka üht hoopis iselaadi hirmu, hirmu rääkimise ees, vaikiolemise painet või mugavust. Igaüks, kes ennast hästi ei tunne või millegagi rahul ei ole, võib tõsta hädakisa: miks keegi sellest ei räägi? Tänapäeva meedias aga, kus tegeletakse läbisegi valimatult kõigega, ei saa kunagi kindel olla, et keegi kuskil sellest sinu hinge piinavast asjast siiski rääkinud pole. Mind isiklikult on just see nii mõnigi kord takistanud sõna võtmast. Ei jõua ju kõiki sõnavõtte isegi mitte neti abil läbi kammida. Kirjutama aga peaks kiiresti… enne kui sütivad lõkked… enne kui sureb see suurte silmadega neegripoiss kusagil kõrbes…  enne kui terve maailm õhku lendab…

Miks te ei räägi, miks ei võta sõna, miks ei ole teid kuulda? Umbes nii küsis Rannamäe, vihjates poliitilisele kähmlusele linna ja riigi (!) vahel.  Keegi sellele ei vastanud, saade hakkas läbi saama, aega ei piisanud. Vastan vanasõnaga: ära s… puutu, lähed ka ise haisema, usun, et mu kolleegid on minuga nõus. Samas peab lisama, et just samal päeval oli Eesti Kirjanike Liit vastu võtnud ühisavalduse eesti keele ja kirjanduse tundide vähendamise kohta koolides.

Kahju, et keegi seda mainida ei jõudnud, on see ju esimene kord pärast Eestiks saamist, kui kirjanike liit näitab ennast kui mingitki ühisjõudu. (Hiljuti lisandus veel üks «mehetegu», avalikkuse ette paisati kirjanike olukorra parandamise plaan, kuid selle käsitlemiseks pole siinkohal ruumi.)

Olen küll seda meelt, et reageerima pidanuks varem, kui oli võimalus toetada keelejärelevalvet raadios ja teles, mis ei seisnenuks mitte keele arengut takistavas ja tapvas kontrollis, nagu mõned arvasid, vaid sõbralikus nõuandes ning tähelepanu juhtimises tõigale, et keel on olemuslikult sügavalt eetiline nähtus, mitte tühipaljas loba. Kõik poolt- ja vastuargumendid võinuks ühisavalduses juba siis kokku võtta saanud, loodetavasti on see nüüd tehtud.

Ka ükskord varem on «Vabariigi kodanikud» võtnud ette humanitaaride olukorra.  Siis, nagu ka nüüd, ei arvestatud sellega, et mingit üldmõistet kirjanik pole tegelikult olemas ning et on suur vahe, kas tegemist on kolmekümne- või kuuekümneaastase vabakutselisega, kellest viimasel on kindlasti raskem mingil uuel alal tööle hakata. Lootsin, et keegi märkab seda Lemmi puhul (ei hakka sõpra ees- ja perekonnanime pidi kutsuma).

Kui kultuurkapitalis on kaks taotlejat, üks noor ja teine vana (nagu laulusalmis), ja mõlemad on hinnangulisel ja paratamatult subjektiivsel hinnanguskaalal võrdsed, siis pole kahtlust, kellele stipendium määrata. Varanduslikku olukorda – äkki on Nagel miljonär? – praeguste reeglite järgi minu teada välja ei selgitata, kuna siis peaks stipi taotlejate ja saajate vahel olema leping, mis võimaldab juurdepääsu pangaandmetele.

Mingis radikaalses variandis, mis aga nõuaks kultuurkapitali töö ümberkorraldamist, võiks sellegi võimalusega arvestada. Kuid ka siis jääks tingimus samaks: noor miljonär jääks stipendiumist ilma, vana saaks. Või loobuks sellest. Annaks neile, kes toime ei tule. See ei tohiks olla liialdus. Kriis ei tekita mitte ainult «lõkkeid», vaid ka heategevust ja altruismi. 

«Demokraatia tapab need, kes temast hoolivad, ja jätab ellu ükskõiksed ja need, kes temast kasu lõikavad.» Nii ütles Václav Havel temast tehtud dokumentaalfilmis. See on veel üks põhjus, miks ei taheta sõna võtta.  Kardetakse, et riik variseb kokku. Peljatakse, et ollakse võib-olla millestki valesti aru saanud. Võib-olla see ongi demokraatia, võib-olla ei saagi teisiti?