Juunikuuga sai Euroopa Liidus läbi Taani eesitumisperiood ning ühenduse juhtimise võttis üle üks väiksemaid liikmesriike – meiega koos 2004 aastal Euroopa Liitu astunud Küpros, kirjutab Tallinna Ülikooli Euroopa õpingute lektor Hindrek Lootus.
Hindrek Lootus: Euroopa Liidus vahetus eesistuja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud kahe nädalaga on loomulikult veel kaugelt vara teha mingeid vahekokkuvõtteid, pigem tasuks püüda heita tulevikku ja prognoosida, kuidas uus eesistuja oma ülesannetega hakkama saab.
Igasugune ennustamine on kahtlemata tänamatu töö, aga mingeid eeldusi ja ootusi on kindlasti võimalik teha. Seda on juba ka tehtud – siit ja sealt kostub Küprose kui uue eesistuja aadressil erinevaid arvamusi, üldjuhul rohkem või vähem skeptilisi. Viidatakse Küprose eriliselt tihedatele ja lähedastele suhetele Venemaaga ning sealtkaudu võimalikule sisse imbuvale Vene mõjule. Ollakse skeptilised Küprose kommunistist presidendi suhtes.
Entusiasmi ei lisa kindlasti ka ülimalt kehvad (formaalselt täiesti olematud) suhted Türgiga. Ja last but not least – Küprosest sai äsja järjekordne liikmesriik, kes pöördus EL poole finantsabi saamiseks. «Kits kärneriks?» kostuvad sel puhul sapised repliigid. Koos teatava skepsisega Euroopa Liidu kui terviku tulevikuperspektiivide suhtes – kas ja mis lootust sellel ühendusel üldse on, kui teda on juhtimas selline hädaline?
Kuidas on siis lood tegelikult, ning kuidas loetletud (kahtlemata reaalselt eksisteerivad) tõsiasjad, mured ja probleemid võivad mõjutada Küprose kui eesistuja edukust ning selle kaudu ka ELi kui terviku tegevust ja s(t)aatust?
Olgu veel täpsustatud, et kogu käesolev jutt nüüd ja edaspidi käib ametlikult tunnustatud Küprose Vabariigi kohta, mis sisuliselt hõlmab siiski vaid kahte kolmandikku saare territooriumist ja on kreeka küproslaste hallata-valitseda.
Türgi küproslased on saare põhjaosas välja kuulutanud oma riigi, mida küll keegi peale Türgi ei tunnusta ning seetõttu ka türgi küproslaste kogukond sisuliselt ELi toimimises (k.a. eesistumises) kuidagi osaleda ei saa.
Alustuseks sellest, mida üldse tähendab eesistumine – üks liikmesriik juhib poole aasta jooksul ELi kui terviku tööd ja tegevust. See tähendab endale olulise vastutuse võtmist, efektiivset ja ettevaatavat planeerimist, head haldussuutlikkust ning kindlasti ka poliitilist usaldusväärsust.
Eesistuja peab suutma püstitada piisavalt ambitsioonikaid ja samas reaalselt saavutatavaid ülesandeid, leida poliitilist üksmeelt erinevate liikmesriikide vahel, olema huvide tasakaalustaja ning ühisnimetaja otsija ja leidja. Eesistumisperiood ei ole aeg isiklike asjade ajamiseks ja oma isiklike eesmärkide saavutamiseks, tihtipeale jäävad need sootuks tahaplaanile ja selles mõttes võib eesistumine töötada koguni antud riigi huvide kahjuks või vähemalt mitte neid kuidagi edendada.
Eesistumise edukust hinnatakse püstitatud eesmärkide saavutamise põhjal – kui efektiivne ja edukas on EL antud eesitumisperioodi jooksul olnud, ning kas tulemused ja edu on tulnud eelkõige tänu eesistujariigi ponnistustele ja heale tööle, või (kui üldse) pigem tolle möödalaskmiste kiuste. Tibusid loetakse sügisel, Küprose eesistumisperioodi puhul talvel (uue aasta hakul, kui kõnealune pool aastat läbi saab), ning seega saab praegu teha vaid mõningaid üldiseid prognoose.
Kõigepealt – riigipea poliitiline kuuluvus ei ole kindlasti midagi sellist, mis määraks antud riigi eesistumisperioodi edukuse, kuidas iganes me ka suhtuksime kommunismi kui ideoloogiasse.
Hoolimata sellest, et Küpros on presidentaalne riik ja riigipea võim seega suurem kui näiteks Eestis ja teistes parlamentaarsetes riikides. Muidugi on tekitanud elevust, et Küpros on ainus kommunistist riigipeaga EL liikmesriik (arvestamata Itaaliat, mille president on endine kommunist), ent selline on kreeka küproslaste valik ning pole meie asi seda arvustada ega hukka mõista. Tõsiasi on küll see, et seda tehakse ilma meietagi piisavalt, seda üle kogu laia Euroopa. Mitte viimases järjekorras president Christofiase soojade suhete tõttu Moskvaga, mis ulatuvad juba tema noorusaega.
Ning Küprose Vabariigi eriliselt soojad ja tihedad suhted Venemaaga on juba midagi sellist, mis väärib märksa tõsisemat tähelepanu. Need suhted ei ole seletatavad ainuüksi otsapidi juba Bütsantsi aegadesse ulatuva ühise ajaloolise, kultuurilise ja religioosse taustaga.
Küpros oli juba külma sõja ajal toonase NSVL üks lähemaid liitlasi selles regioonis ja nii on see jäänud ka NSVL õigusjärglase puhul. Nii poliitilised kui majanduslikud suhted on väga tihedad ja soojad, vene mõju on Küprosel ka tavainimesele märgata igal sammul, veelgi enam jääb kulisside taha.
Ka siinkohal võiks öelda, et EL on suveräänsete riikide liit ning iga liikmesriigi enda asi on, kelle ta omale sõbraks või liitlaseks valib. Nii nagu pole teiste liikmesriikide asi arvustada näiteks Eesti suurt sõprust USA-ga, ei pruugiks seda teha ka Küprose ja Venemaa läheduse puhul. Antud juhul tuleb siiski arvestada, et Venemaa ei ole päris tavaline riik.
Ka neile, kes ei suhtu Venemaasse nii ettevaatlikult ja kahtlustavalt nagu meie, on selge, et see riik püüab igati suurendada oma mõjuvõimu EL üle nii majanduslikke kui poliitilisi hoobi kasutades, «jaga ja valitse» meetodil liikmesriikie üksteise vastu välja mängides, jne. Selle juures võib just Küpros osutuda Venemaa jaoks väravaks, mille kaudu on kõige mugavam oma huvide ja ambitsioonidega Euroopa Liitu siseneda ning neid seal realiseerima hakata.
Liigne poliitiline ja majanduslik sõltuvus Venemaast võib Küprose muuta mõjutatavaks ja halvimal juhul lausa manipuleeritavaks meie suure idanaabri poolt, mis EL eesistumise puhul võib kahtlemata tähendada varjatud ohte. Siinkohal jääb üle vaid loota, et Küpros suudab oma kodused asjad ning sealhulgas ka suhted Venemaaga EL üldisest juhtimisest lahus hoida, nii et need asjad üksteist liigselt mõjutama ei hakkaks või hoopis lootusetult sassi ei läheks. Kas ja kuivõrd see lootus ka õigustatud on, seda näitab aeg.
Potentsiaalselt kõige enam Küprose eesistumist komplitseerida võiv asjaolu on kindlasti saareriigi keeruline rahanduspoliitiline olukord. Küprose rahandusprobleemid on mõnevõrra teistsugused, kui «emamaal» Kreekas, ent see ei tee olukorda kuigivõrd lihtsamaks. Erinevalt Kreekast ei ole Küpros end laenanud meeletusse eelarvedefitsiiti ja/või riigivõlga, ent Küprose pangandussüsteemi tihe seotus Kreeka omaga toob paratamatult kaasa selle, et Kreeka rahandussüsteemi põhja minnes kipub see vägisi ka Küprost kaasa tirima.
Sarnaselt näiteks Iirimaale ongi hädas just Küprose pangandus, mitte niivõrd riigieelarve. Ent olgu üks või teine, päästmist vajavad paraku mõlemad. Iseenesest ei ole ka rahandusprobleemid veel midagi sellist, mis eduka eesistumise a priori objektiivselt saavutamatuks teeks. Ei sümboolselt (juba mainitud «kits kärneriks» metafoor) ega sisuliselt.
Siiski varitsevad siin mõned ohud. Rahanduslik ebastabiilsus kipub endaga kaasa tooma ka poliitilist ebastabiilsust – seda oleme küll ja veel näinud Kreeka puhul ning just parajasti nägemas Hispaania puhul. Ning võimalik poliitiline ebastabiilsus omakorda võib kaasa tuua selle, et riik ei ole enam suuteline efektiivselt ja tulemuslikult EL juhtimisega tegelema.
Seda oli kahetsusväärselt võimalik kogeda näiteks 2009. aasta Tšehhi eesistumise puhul, mida loetakse viimaste aastate üheks ebaõnnestunumaks – valitsuskriis ja peaministri umbusaldamine (ning sellest tulenev tagasiastumine) keset eesistumisperioodi halvasid EL poliitilise juhtimise sedavõrd, et selle varju jäid isegi mitmed positiivsed tulemused enne ja pärast seda. Kui midagi taolist peaks juhtuma ka Küprosega, siis on karta, et muidu ükskõik kui tulemuslik eesistumine saab külge sedavõrd tugeva pleki, et summaarne hinnang sellele saab olema negatiivne.
Küprose rahanduslik-poliitilise olukorra teeb eriti delikaatseks see, et riik on küsinud rahaabi nii Euroopa Liidult kui Venemaalt. Sealjuures ei ole need abipalved teineteist täiendavad, vaid pigem teineteise vastu välja mängivad.
Jääb mulje, et Küpros püüab konkureerivat rahaabi perspektiivi kasutada trumbina teiselt potentsiaalselt doonorilt paremate tingimuste väljakauplemisel. Seda nii EL (kasutades trumbina konkureerivat pöördumist Venemaa poole) kui Venemaa (kasutades trumbina konkureerivat pöördumist EL poole) suunal.
Selline topeltmäng ei jäta riigist head muljet, seda eriti EL partneritele, ning tekitab küsimusi, kuivõrd usaldatav ja siiras on Küpros oma abipalvetes. Pluss juba jutuks olnud oht Venemaa mõju kontrollimatule suurenemisele EL suunal, mida läbi taoliste manipulatsioonide on kindlasti lihtsam teostada kui mõnel muul viisil.
Küprose suhted Türgiga (nii otse ja vahetult kui kolmepoolselt läbi EL) on sedavõrd komplitseeritud, et käesoleva essee piiratud mahu juures ei ole neid isegi mitte üldjoontes võimalik käsitleda. Seega vaid mõned üldised hinnangud.
Türgi on EL jaoks kahtlemata oluline strateegiline partnerriik nii majanduslikult kui poliitiliselt, ning oleks seda ka ilma kandidaatriigi staatust omamata. Ilmselt seda arvestades tihkas Türgi aegsasti enne Küprose eesistumisperioodi algust teada anda, et kui Küpros saab EL eesistujaks, siis külmutab Türgi selleks ajaks Euroopa Liiduga kõik suhted.
Probleem on selles, et Türgi ei tunnusta Küprose Vabariiki kui kuni 1974 eksisteerinud ühtse riigi õigusjärglast (nagu teeb seda pea kogu ülejäänud maailm), vaid ainult kui «Küprose kreeklaste administratsiooni», Küpros omakorda ei tunnusta Põhja-Küprose Türgi Vabariiki. Seega ei soovinud ega diplomaatilises mõttes ka saanud Türgi suhelda Küprose Vabariigiga kui EL eesistujaga.
Selle teate peale koondus terve EL Küprose seljataha, demonstreerides kriisiolukorras vägagi sümpaatset solidaarsust oma liikmesriigiga (mida kogesime ka meie pronkssõduri kriisi ajal kevadel 2007) ning andes Türgile otsesõnu teada, et selline suhtumine on EL jaoks vastuvõetamatu. Selle peale võttis ka Türgi toone maha ning suhted EL-ga jäid külmutamata, siiski on Türgi diplomaatidele ja ametnikele jätkuvalt antud juhised vältida otsekontakte Küprose diplomaatide ja ametnikega, seda eriti EL eesistumise raames.
Tõenäoliselt see Küprose eesistumisele siiski tuntavat mõju ei avalda, ei ühes ega teises suunas. Samuti ei maksa Küprose eesistumisest loota mingeid erilisi arenguid Küprose konflikti lahendamise osas. Nagu juba öeldud, peab eesistuja ajama eelkõige EL ühiseid asju, ning omade isiklike huvide edendamine tuleb jätta tahaplaanile. Ja neid ühiseid asju, mida eeoleva poole aasta jooksul ajada (ning ideaalis lahendusteni jõuda) tuleb, juba jätkub.
Eelkõige tuleb edasi minna EL järgmise finantsperspektiivi osas kokkulepete või vähemalt ühiste positsioonide saavutamise poole. See tähendab kokkuleppeid ja ühist meelt selles, kuidas hakatakse kasutama EL rahalisi vahendeid järgmisel eelarveperioodil (2014 – 2020). Ka väga rikkas EL-s on raha alati liiga vähe ega jätku kõigile, seega on kompromisside saavutamine siin hädavajalik ja selle saavutamine näitab eesistuja kõrget taset (ning muidugi ka vastupidi).
Jätkuvalt tuleb otsida ja püüda leida lahendusi euroala finantskriisile (milles nüüdne eesistuja ise nii kahetsusväärsel kombel osaline on). Samuti on Küpros seadnud oma eesistumise eesmärkideks n-ö sotsiaalselt tundlikuma Euroopa poole liikumise läbi solidaarsuse põhimõtte tugevdamise, jätkusuutliku arengu ja majanduskasvu saavutamise ning EL lähenemise oma naabritele (mille alla käib nii kandidaatriikide EL liitumise protsessi edendamine kui ka suhete edendamine EL naabruses asuvate mitte-kandidaatriikidega). Kas ja kuidas Küpros kõigi nende ambitsioonikate ülesannetega hakkama saab, sellest on põhjust juttu teha – ja võimalik hinnanguid anda – juba umbes poole aasta pärast.