Eesti pole juba mõnda aega enam Euroopa (Liidu) pailaps. Euroopa ning reitinguagentuuride onud ja tädid ei kiida meid enam, ehkki alles nad kergitasid keskmise ugrimugrilase niigi kõrget enesehinnangut. Meid karistati liiga kiire majanduskasvu ja edukate reformide eest ning eurouks jäi suletuks.
Kogu dekaadi (1995–2005) jooksul oli meie keskmine majanduskasv 6,3 protsenti aastas. Euroopa Liidu (25) keskmine oli samal perioodil 2,2 protsenti. Minu hea sõber professor Raul Eamets ütleb selle kohta: kiiremini jooksev inimene (kasvav majandus) ka higistab rohkem (inflatsioon on kõrgem). Äkki oli meie kasv viimastel aastatel liiga kiire ning valitsus oleks pidanud seda erasektoriga kaasa prassimise asemel jõuliselt jahutama. Jätkem süüdistamata Skandinaavia pangad, kes oligopoolses konkurentsivõitluses turgu solkisid. Ärgem vaidlustagem ka eurostumise otstarbekust.
Lähtugem positsioonist, et suuresti muutunud olukorras vajab Eesti ja eestimaalane positiivset tõuget, uut unistust ja selle täitumist. Tähtsusetu pole ka asjaolu, et 2010 seisavad ees uued riigikogu valimised ning pensionide ja sotsiaaltoetuste tohuvabohus muserdatud võimuliit eesotsas Reformierakonnaga vajab uue hingamise leidmiseks tõelist kangelastegu. Ja ma väidan, et see on võimalik, hoolimata tuhandete pensionäride (samal ajal ka aktiivsete valijate) meelepahast. Õigemini just osaliselt nendesamade pensionäride abiga. Euro kasutuselevõtt oleks ühe puusliku teisaldamisega võrreldes ka palju kõvem sõna.
Inflatsioonikriteeriumiga saame ilmselt hakkama. Raskem probleem on eelarvetasakaalu ehk defitsiidi kriteeriumi täitmine. J. M. Keynes ütles, et langusfaasi alguses peab valitsus asuma majandust turgutama ja tõusufaasi alguses maha jahutama. Valitsuse lisakulud kiirendavad kasvu, süstides majandusse lisaostuvõimet. Defitsiit oleks lühiajaliseks rohuks languse vastu. Elavnenud majanduses tuleb kulusid kärpida, vastasel juhul tekib inflatsiooniline surve.
Keynesi põhiline viga oli selles, et ta ei näinud ette üht asja. Langusperioodidel kasvanud valitsus «unustas» end tõusuperioodidel kokku tõmmata. Seepärast tulebki valitsuste laenamishimu taltsutada, vastasel juhul nad jäävadki laenama ja lõpetavad hiigelsuurte võlgadega. Keynesi oponendid hoiatasid ka, et defitsiit tõstab rahanõudluse kasvu kaudu laenuintressi ning viimane kahjustab pikaajaliseks kasvuks vajalikke investeeringuid. Olgu igaks juhuks üks asi siinkohal selgeks räägitud: Keynes ei jutlustanud kindlasti «paksu riiki» (Eesti kõnepruugis), küll aga paindlikku valitsust.
Niisiis – majanduse elavdamine justkui nõuaks valitsuse lisasüsti, mis paraku viib defitsiiti, aga see ohustab meie eurosuutlikkust. Mis siis teha? Eelarvedefitsiit tuleneb sellest, et kulud on liiga suured või tulud liiga pisikesed. Defitsiidi vältimiseks või kahandamiseks tuleb kas kulusid kärpida või tulusid suurendada. Mina soovitan teha mõlemat.
Soovitan kahte asja. Alustagem kuludest. Raskel ajal peavad püksirihma pingutama kõik. Töövõtjad ja tööandjad seda juba teevad. Majanduslangused on vajalikud kas või selleks, et lasta õhk välja nii kasumitest kui palgaootustest. 2006. aastal kasvas keskmine brutopalk Eestis 12 protsenti, tootlikkus samal ajal vaid 5,5 protsenti. 2007. aasta näitajad olid vastavalt 15 protsenti ja kuus protsenti. Selline asi ei saa üheski riigis kaua kesta ja hästi lõppeda. Majanduse languse faasis on oluline, et tulud ei kasvaks, vaid kohati isegi kahaneks. Paindlikud tööturud just selleks vajalikud ongi. Hea, et uus töölepinguseadus lõpuks valmis sai.
Palgad tegelikult juba alanevad, sest töötus kasvab ning üha enam ettevõtteid viib töötajad osalisele tööajale. Ammu lubatud tulumaksukärbe ühe protsendipunkti võrra juba peatati. Kusjuures ilma suurema kärata.
Samal ajal on endiselt jõus lubadus tõsta 2009. aastal pensione 14 protsendi võrra. Rahandusministeeriumi arvestuste kohaselt tähendaks see 2009. aastal riikliku pensionikindlustuse puudujäägiks 3,4 miljardit krooni ning enam-vähem sama suur oleks see aastatel 2010–12. Ma saan Eesti pensionäride raskest olukorrast väga hästi aru, ent ma tahaks loota, et hea selgitustööga on võimalik ka nendeni viia sõnum, et praegu on pensionitõusu peatamine vältimatu.
Riigi majandus on üks ja ühtne süsteem, ühtedel ei saa minna hästi teiste arvel. Ma pean keskmist Eesti pensionäri üsna arukaks. Kui ma tohiksin sama hästi arvata ka keskmise koalitsioonipoliitiku kohanemisvõimest ja veenmisoskusest, siis peaks pensionitõusu peatamine olema võimalik. Eraldi teema on, kas peatada tõus täielikult või osaliselt (inflatsioonimäära arvestades). Aga see on juba puhtalt arvutamise küsimus.
Teine abinõu defitsiidi kahandamiseks on suurendada tulusid. Valitsuse tulusid saab üldiselt kasvatada kahel moel: makse tõstes või laenates. Finantseerida lisakulusid majanduslanguse faasis makse tõstes ei ole mõistlik. Keynes soovitas laenata. Sellega on kaks probleemi. Valitsused, kellel on lubatud laenata, jäävadki seda tegema. Ühtlasi tunnistame laenates, et meil ikkagi on defitsiit, ja selle peale teevad Brüsseli onud ja tädid jälle kurja nägu.
Jääb üle kasutada kolmandat võimalust, millega Keynes ei saanud omal ajal kuidagi arvestada. Eesti on olnud tubli ja (erinevalt Lätist) kogunud kasvuaastatel reserve. Seega on meil nüüd ainulaadne võimalus kasutada (ajutiselt!) reserve, et tasakaalustada 2009. aasta eelarve ning vastata ka eurokriteeriumile. Kas reservide (loe: säästude) kasutamist võib võrdsustada laenamisega? Terve mõistus ütleb, et ei või. Üks makroteooria põhiloosung on: säästke! Selleks, et raskel ajal sealt võtta ja mitte laenata. Ma usun, et selle lihtsa inimliku loogika oleme võimelised ka Brüsselile selgeks tegema.
Peaminister Andrus Ansip on korduvalt väitnud, et olukord polevat reservide puutumiseks piisavalt hull. Äkki on just nüüd see õige hetk ja hea põhjendus reservidest veidi raha võtta, et tasakaal säilitada. Äkki just euro õnnestunud tulek päästab praeguse, iseenesest mõistliku koalitsiooni renomee ja väldib populistliku vasakkoalitsiooni võimule pääsemist, nagu sellistes olukordades kipub juhtuma. Euro üle rõõmustajate arv saab kindlasti olema suurem pensionide pärast tigedate omast. Ja tühja neist vahepealsetest kohalikest valimistest.
Siit konkreetne soovitus valitsusele. Leppige pensionäridega kiirkorras ära. Samal ajal tehke neile selgeks, et neil on ajalooline võimalus aidata Eestit raskel ajal. Teiseks, me korra juba kõrbesime, lootuses, et midagi tegemata 2007. aasta jaanuaris eurotsooni pääseme. Olgem seekord targemad ja tehkem midagi. Noh, näiteks kasutagem reserve. Arvutused jätaksin jälle spetsialistidele.