Kuulsin sel nädalal populaarses raadiojaamas päästeametnikku rääkimas, milline p e a k s (minu rõhutus – N. K.) olema õnnetusjuhtumites hukkunute arv, et «oleks nagu Põhjamaades».
Neeme Korv: sesoonsed surmad
/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
23. detsember 2011, 11:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selline surmade planeerimise statistika kõlab küünilise ja julmana, aga tõsi ta on, et surmadel nagu ka elul on, filmiklassikat tsiteerides, «omad säädused». Tunamullusel iseäranis palaval suvel kuulsime peaaegu iga päev uppumistest.
Üks varasem kärekülm aasta algas jälle nii, et jaanuari keskpaigaks oli iga päev toonud keskmiselt ühe tulesurma. Tänavune jõulude- eelne aasta pimedaim aeg on meid kostitanud uudistega liiklusõnnetustest, kannatajaks pooleks sageli jalakäijad ja jalgratturid.
Kohati jätab eelmainitud statistika mulje, et sesoonsed surmad on paratamatud nagu force majeure. Aga ei ole ju. Küsimus on tähelepanus enda ja teiste suhtes. Mitte keegi ei ole õnnetuste eest täielikult kaitstud.
Aga võimaluste piires saame inimelude pillamist ära hoida. Sina ja mina. Hoidkem siis, nii nagu oskame! Selline on minu väike ja tagasihoidlik jõulusoov.