Igal oinal on oma mihklipäev. Rein Kilgi mihklipäev saabus kahe aasta eest ning avalikuks sai sellel nädalal.
Viimane aus ärimees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuli välja, et ennast metseeni ja Eesti ainsa südametunnistusega ärimehena näidata armastav Kilk ei olegi nii plekitu poiss. Ei ole plekitu seetõttu, et ka tema tundis huvi skandaalsete maadevahetuste vastu. Tundis suurt huvi. Ning kuigi praegu põhjendab ta seda eksperimendiga, mõjuvad sellised vabandused umbes samamoodi nagu Tallinna meeri Edgar Savisaare jutud linnavalitsust külastanud maffiameestest, kellest üks sarnanevat kangesti kunagise Vene luurajaga.
Keskmine eestlane teab Rein Kilki Kuku raadio laupäevastest raadiosaadetest ja Tartu mitme ajaloolise hoone renoveerijana. Siis veel ka Eesti sõudmise uuele laineharjale upitajana. Ja muidugi lõputu kommenteerijana, sest Eestis ei ole tõenäoliselt ühtegi valdkonda, mille kohta tema sõna sekka ei oskaks öelda.
Milles aga seisnevad Kilgi ärid, mis ka kasumit tooksid – eelpool nimetatud tegevused just väga palju raha sisse ju ei too –, sellest keskmine inimene kuigi palju ei tea.
Pere kontserni ja mitmete söögikohtade omanikuna on Kilk üks Eesti suuremaid toiduärimehi. Krediidiinfo andmetel on ta seotud pea 30 ettevõttega. Nii leiab tema tegevusalade loetelust toidu ja toitlustamise kõrval veel sadamaäri, laevaliikluse, transpordi, kinnisvara ja turvaäri. Lisaks on ta seotud ka mitmete mittetulundusühingute ja spordiga.
Kilgi seotus maadevahetusega näitab ilmekalt, et tegemist on täiesti tavalise ettevõtjaga, kelle eesmärgiks on kasum ja rahateenimine. Seda on lihtsalt hea vürtsitada ühiskondlikult silmapaistva positsiooniga ja sellest on Kilk suurepäraselt aru saanud. Lapski teab, et Eesti-suguses väikeriigis avab tihti just ühiskondlik positsioon uksi ka ärimaailmas, sest kes ei tahaks olla seotud tuntud ja lugupeetud inimesega.
Maadevahetus seab Kilgi kõrvuti kümnete teiste Eesti ettevõtjatega, kes maadevahetusega seotud on või sellele vähemalt mõtlesid. Tuntumad neist on muidugi ehituskontsern Merko ja selle juht Toomas Annus, kes on seetõttu ka uurimise all ning peagi kohtupinke nühkima hakkab.
Tegelikult on maadevahetajate ridades sadu ettevõtjaid, kellest enamik kasutas seaduse antud võimalust lihtsalt ära ega tõtanud selle eest kellelegi meelehead pakkuma. Või vähemalt ei ole uurijad seda tuvastanud.
Miks tõttas Kilk ennast nii tuliselt kaitsma? Kogenud meediasuhtlejana peaks ta ju teadma, et kuna tema vastu ühtegi süüdistust esitatud ei ole, siis oleks teema nagunii peagi vaibunud. Kilk valis aga enese õigustamise tee ega häbenenud eitada isegi sõnu, mis tema ja maa-ameti endise juhi Kalev Kanguri telefonivestluse ärakirjas must valgel seisavad.
Ei ole vist liialdus väita, et kui Kilgi asemel oleks praegu keegi teine, ütleks Kilk laupäevases jututunnis selle kohta mõne krõbeda sõna. Ütleks näiteks, et küllap on midagi varjata, kui on nii tuliselt barrikaadidele hüpatud ning maha on hõigatud loosungeid, mida öeldes ei kõnnita lihtsalt õrnal jääl, vaid päris põlvini vees.
Ja ega me ju tegelikult ei tea, kas Kilk tundis lihtsalt maadevahetamise vastu huvi või jõudis ta kas otse või mõne varifirma abil ka reaalsete tegudeni. Samamoodi ei tea me ju, kas teod jõudsid lõppsihini või mitte.
Tema tavadest annab ilmeka pildi ka tõik, et oma toidukontserni nimeks valis ta sõna Pere. Tõik, et see on äravahetamiseni sarnane märksa varem kasutuses olnud piimanduskontserni Tere nimega, ei ole siin tõenäoliselt juhuslik. Eestis käivad asjad ikka nii.