Andrus Karnau: cash’i ja füüri! Kähku!

Andrus Karnau. Foto: .

Kui nägin esimest korda maadevahetuse kriminaalasja toimikulehti ärimees Rein Kilgi ja riigiametnik Kalev Kanguri vestlusega, sai üsna kiiresti selgeks, et need tuleb avaldada.

Põhjuseks polnud see, et salaja pealtkuulatud kõnelus paljastas osava sõna­pruugi tõttu arvamusliidri seisusesse tõusnud Kilgi ärikombed, vaid see, et dokumendilehtedelt vaatas vastu Eesti riigi tippametniku ja -poliitiku käitumismudel ja mõttemaailm. Jutt käib siis endisest keskkonnaministrist Villu Reiljanist ja maa-ameti juhist Kalev Kangurist.

Kaitsepolitsei lõi kaks aastat tagasi oktoobris ärimeestel maadevahetuse pärast käed raudu. Päev hiljem õnnestus intervjueerida Reiljanit. Ta eitas kõike, rääkis kallutatud jõududest ja muu hulgas lisas, et ajakirjanikud eksivad, nähes maadevahetuses semukapitalistlikku äri.

See olevat olnud loodusväärtuste päästeoperatsioon. Reiljani sõnul oskavad meie lapselapsed hinnata tema otsuseid kaitsealuste kinnistute riigistamisel.

Ma ei uskunud Reiljani sõnu. Aga väike kahtluseoga torkis ikka hinges, et äkki olen ebaõiglane ja ülekohtune. Või isegi kade jõukamate inimeste peale, kes taipasid looduskaitsega äri teha. Kilgi ja Kanguri vestluse lindistus kummutas need kahtlused.

Kangur selgitas Kilgile, et maid vahetades tehakse erakorraline hindamine. Seda ei peagi mõjutama, sest maatükk, mida ei müüda oksjonil ja millel pole ehituse algatamist lubavat planeeringut, on väga odav. Kanguri mõttekäigus pole kohta loodusväärtustele. See on müügimehe jutt, kes ärimehele füüri eest võimalikult odava, aga samas võimalikult suure potentsiaaliga krundi välja ajab. Ja kähku! Poole aastaga asi korda.

Kui siia juurde panna teadmine, et Kangur oli Reiljani alluv, siis mõttelaad ja tegutsemismotiiv pidi neil meestel olema sama. Seda kinnitavad ka Kilgi sõnad, kui ta politseis kirjeldas, kuidas talle esimest korda sajahektarilist Jõelähtme krunti näidati.

See toimus keskkonnaministri kabinetis, kuulsa paekivist lauaplaadiga töölaua taga. Seni kuni minister ja ärimees vestlesid, otsis käsualune Kangur arvutist Kilgile sobivaid maatükke. Kilk ise ei pidanukski midagi tegema, Reiljani-Kanguri kinnisvarafirma oleks kõik ära teinud. Vaja ainult füüri lasta.

Kõige vanema lõpetamata maadevahetuse avalduse esitamisest möödub kahe kuu pärast kümme aastat. Üks Järvamaa mees ootab siiamaani, et riik talle sobivat vastukaupa pakuks. Erinevalt Kilgist ei sõitnud Kangur isiklikult selle Järvamaa mehe juurde, maa-ameti värviprinteril välja trükitud kaart näpus, et ehk härra vaataks korra, kas need krundid sobivad talle...

Ülimalt hoolitsev kohtlemine sai ilmselt osaks veel paljudele ärimeestele, kel õnnestus riigilt vahetuskaubaga kätte saada ilusaid või tulusaid krunte Eesti linnades või sadamate naabruses või kusagil looduskaunites kohtades. Jäägu see lugeja fantaasia või teadmiste otsustada, millist vastuteenet ootasid minister ja maa-ameti juht oma vastutulelikkuse eest.

Lõpetuseks katke vestlusest, mille kapo mikrofon salvestas juulis 2006.

Rein Kilk: «A kuule, ütle, on sul, äkki see…nende asjade sees sul peaks olema mingi firma, paned füüri välja, selle raha eest teete nii, nii, nii, lepite, näiteks mingisugused asjad kokku, et …»

Kalev Kangur: «No, ma ütlen, ma, ma pean, ma pean täna rääkima…»

*füüri välja panema – raha maksma

*cash – sularaha