Naiivne, et mitte öelda rumal on uskuda, et me suudaksime omaette nokitsedes paremini hakkama saada, kui koos teiste euroala riikidega ühiselt tegutsedes. Just sellesse omaette või siis idanaabriga koos nokitsemisse tundub uskuvat Keskerakond. Vähemalt niipea, kui nad satuvad kaamera ja mikrofoni lähedale. Hea näide Pavlovi refleksist – näita keskerakondlasele kaamerat ja rumal jutt hakkab jooksma. Iseenesest ei saa seda ka ainult keskerakondlaste omapäraks pidada, sellise refleksi all kannatavaid inimesi on riigikogus veel. Mõnele mõjub eriti turgutavalt mikrofon koos paari õllega.
Seekord valis Keskerakond oma vastumeelsuse näitamiseks ja EFSFi arutelu pidurdamiseks venitamistaktika – kõik nende fraktsiooni liikmed käisid puldis ja pidasid kõne teemal «Miks ma panen punast ja peksan segast». Mõni käis ja rääkis lausa mitu korda sama juttu. Päris palju ühist oli neil sõnavõttudel. Samad märksõnad, samad loosungid, ja üks mis kindel – valdav osa neist kõnepidajatest polnud diskuteeritavat lepingut läbi lugenud. Saalis istuda ja neid sõnavõtte kuulata oli kohati piinlik ja kohati piinav. Ainuke lõbus hetk kogu päeva jooksul oli see, kui Ene Ergma teatas, et Saksamaalt on tulnud uudis, et Bundeswehr on suure enamusega hääletanud EFSFi lepingu poolt.
Keskerakonna uus põhikiri, mis välistab teisitimõtlemise, sai esimest korda praktikas järele proovitud ja see toimis täiega. Eelkõige olid keskerakondlased solvunud, et neid enne euroga ühinemist ei olnud teavitatud euroga kaasnevatest ohtudest. Boroditš kurtis eriti just selle üle.
Mida kurja, küsiks selle peale mina – kas te oma erakonna propagandat euro vastu ei pea enam millekski. Mina mäletan väga hästi, kuidas te inimesi hirmutasite, et seoses euro tulekuga devalveeritakse Eesti kroon. 19. oktoober 2009 pidi olema D-päev. Kas te äkki ei peaks vabandama nende ees, kes teie totrusi uskudes raha vahetama tormasid ja hiljem oma sääste tagasi kroonideks vahetades kopsaka osa valuutavahetajatele jätsid? Teilt vabandamist oodata oleks muidugi utoopiline, aga äkki õpite sellest jamast midagi? Näiteks seda, et kui kogu aeg kisada, et hunt tuleb, siis lõpuks ei usu teid enam keegi ka siis, kui hunt päriselt tuleb. Usalduskapital on selle asja nimi, mida teil majandusküsimustes enam ammu pole. Rainer Vakra oli ka väga murelik ja vastu. Huvitaval kombel ei ole ei tema ega ka varem mainitud Deniss Boroditš kunagi oma vastumeelsust väljendanud Euroopa Liidu asjade komisjonis, kus EFSF ja sellega seonduvad teemad korduvalt arutusel on olnud.
Kõigile kõnepidajatele ei olnud kõne ettevalmistamine ilmselgelt jõukohane olnud ja need siis lugesid kellegi teise ette antud mõttekilde enam või vähem konarlikult maha. Eriti oli kõne kirjutamine üle jõu käinud Heimar Lengile, kes vait siiski ka ei raatsinud olla ja luges meile ette paar artiklit Õhtulehest. Põhjenduseks tõi ta, et Õhtuleht olevat kõige elulähedasem leht. Mul tekkis väike kahtlus ja uudishimu, et miks ikkagi Heimarile Õhtuleht nii väga meeldib. Panin Google’isse otsinguks sõnad Õhtuleht ja Heimar Lenk ja saingi vastuse. Esimeste seas tulid otsinguga välja artiklid pealkirjaga «Heimar eelistab naistega koos napsutada», «Heimar Lenk: mees on ikka murdja loom» ja «Heimar Lenk: Mehed on paremad autojuhid kui naised». Täitsa normaalne, et kui üks leht sinust nii positiivseid artikleid kirjutab, hakkad sa seda armastama ja elulähedaseks pidama.
Venita kaua sa venitad, protseduurireeglid tegid oma ja neljapäeva hilisõhtul oli ikkagi käes aeg lõpphääletuseks. See toimus täpselt kümme minutit pärast seda, kui Kadri Simson evabrauniliku naeratuse saatel oli viimase õlekõrrena ära kasutanud kõige viimase vaheaja võtmise võimaluse.
