Eelkõige ligipääs informatsioonile on see, mida digitaalse lõhe all peaks silmas pidama. Ja nii nagu on ühise infovälja olemasolu julgeolekuküsimus muukeelse elanikkonna puhul, on see ka erinevates digitaalsetes maailmades elavate ühiskonna liikmete puhul. Seetõttu võib vaid tervitada plaani tuua kiiret internetiühendust võimaldav fiiberoptiline kaabel maapiirkondadesse.
On selge, et mõistel «digitaalne lõhe» on maailma ja Eesti mastaabis erinev tähendus. Kolmanda Maailma mõnes piirkonnas on generatsioonide vahel haigutav lõhe meie jaoks hoomamatu – ei ole harvad ka need juhud, kui vanemad ei oska lugeda-kirjutada, kuid nende lastele on koolis interneti kasutamise tõttu avanenud terve uus maailm.
Kuid lõhe ei puudu ka Eestis. Tõsi, üha vähem on neid peresid, kelle jaoks internetivõimalused on päris avastamata. Avalikud internetipunktid ja vajadus hoida eemal elavate laste-lastelastega ühendust motiveerivad ka neid, kes ei kuulu nn digitaalsete pärismaalaste generatsiooni.
Kuid digitaalne lõhe on sellegipoolest Eesti eri piirkondade vahel olemas. Tõsi, praegu pole enam tähtis küsimus, kas internet on, vaid see, kui kiire ja kui stabiilne see on. Ja arvestades võrgus edastatava informatsiooni muutunud iseloomu, on see ka järjest olulisema tähtsusega.
Ei pea olema väga vilka kujutlusvõimega, et probleemi suurusest aru saada. Kes on maakodusse või rändama minnes internetipulga peale lootma jäänud, teab ise, kui lootusetu on saada kätte kiirust, millega suuremates linnades harjutud on. Kirjade lugemiseks sellest ehk veel piisab, hädapärast saab ka internetipangas käidud ja lehed loetud, kuid videote vaatamiseks, mida mitmed päevauudiseid vahendavad portaalid pakuvad, jääb sellest juba väheks.
Kuid seni, kuni me ei saa rääkida informatsiooni võrdsest kättesaadavusest, ei ole võimalik rääkida ka digitaalse lõhe kadumisest.
