Olin 1991. aasta 20. augustil üheksa-aastane poisike. Viibisime tol päeval ema ja isaga maal ning kuulasime köögis päevinäinud raadiost ärevusega otseülekannet Toompealt. Vaatamata oma noorele eale mäletan selgelt toonast magusat ootusärevust ja eriti rõõmutunnet, mis valdas, kui Eesti lõpuks taas vabaks sai.
Raske on meenutada, millised olid minu tolle hetke ootused seoses kodumaaga. Koidab vaid, et jutt kartulikoorte söömisest jäi kõigest hoolimata arusaamatuks. Lubasin mõttes, et mina küll üritan midagi maitsvamat hamba alla saada.
Uskusin 1990. aastate alguses, nagu suuremal või vähemal määral kõik, et Eesti maailma tippude sekka jõudmine on vaid aja küsimus ning tee sinna on rahvuslik ja läbi vabaturumajanduse.
Nii pole ime, et tundsin kurvastust selle üle, et sündisin «liiga hilja», mistõttu jäid minul kasutamata need võimalused, mis olid «võitjate põlvkonnale» hõbekandikul ette toodud. Rahvuslikus peres üles kasvanuna arvasin, et minu elu mõte on võimalikult palju eestlaste ja Eesti nimel ära teha.
Nüüd, täiskasvanuna, on mu seisukohad omajagu muutunud. Toonane idealism on asendunud parema reaalsustajuga ning tekkinud oskus märgata parempoolse majandus- ja rahvuspoliitika varjukülgi.
Kuid eks muutunud on ka Eesti. On ju meie rahvas viimastel aastakümnetel üles näidanud uskumatut paindlikkust. See tähendab, et oleme pidanud suutma hüljata usu kommunismi ja sotsialistlikku ühiskonnakorda, tehes 180-kraadise pöörde nähtamatu käega vabaturumajandusse ja sinimustvalgesse rahvuslusse. Juba hetk hiljem oleme suutnud astuda järgmise sammu, avastades enda jaoks euroliidu koos igasugu standardite, liikumisvabaduse ja rahvusülesusega.
Just fakt, et oleme kõik need faasid võimalikult kiiresti läbinud, ongi Eesti 20 aasta suurim saavutus. Võimalusi eksida teelt oli palju, aga me jõudsime ikka edukalt sihile – ja nobedamini kui saatusekaaslased.
Rikkusejanu ning tarbimisvajadus on osutunud uskumatult ühendavaks ja edasiviivaks jõuks, liites eestlasi, keda kiputakse ikka pidama isepäisteks ja koostöövõimetuks. Keerulisem küsimus on, kas senistest veduritest piisab ka uutesse kõrgustesse pürgimisel või on n-ö lihtsate lahenduste aeg läbi. Eks seda näitab juba aeg.
Mis aga kunagistesse lubadustesse puutub, siis kas pole mitte huvitav paradoks, et tänapäeval on needsamad kartulikoored – kauboikartuli nime all – poes üsna kallis kaup. Aga eks see ole samuti näide, kui erinev on tegelikkus sellest, mida 20 aasta eest ette kujutada suudeti.