Kolmapäeval, 2. oktoobril 2002 kutsus kaitsepolitsei välja toonase välisministri Kristiina Ojulandi ja karistas teda suulise hoiatusega väärteo eest.
Argo Ideon: kelle varandust uurida
20. mai 2011, 14:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mingit verdtarretavat pahategu Eesti välisministrile ette heita ei olnud – asi oli selles, et Ojuland polnud kolm aastat järjest oma majandushuvide deklaratsioonis kirja pannud majaosa Tallinnas, mis seaduse järgi oli tema ja eksabikaasa ühisomandiks. Kui tõsiseks sellist rikkumist pidada, on hinnangute küsimus.
Meenutada tasub seda üheksa aastat vana juhtumit siiski, kuna tegu oli pretsedendiga – esimest korda tuvastati Eesti valitsuse liikme puhul korruptsioonivastase seaduse rikkumine ja määrati talle karistus. Kapo võinuks ministrit ka trahvida kuni 18 000 krooniga, kuid otsustas piirduda suulise hoiatusega. Praegusega seostab juhtumit veel üks asjaolu.
Nimelt oli Ojulandi eksabikaasa Erik Siigur Tallinnas Kesklinna vanem, kel samuti oli kohustus esitada majandushuvide deklaratsioon. Tema avaldatus oli kõnealune omand kirjas. Siit hakkaski hargnema teema, miks minister seda deklareerinud pole – ning kui septembris 2002 Postimehes vastav lugu ilmus, ei jäänud kapol muud, kui välisministri suhtes väärteomenetlust alustada.
See on üks ja võib-olla mitte kõige parem näide, kus kõrgete riigijuhtide huvideklaratsioone uurides on ajakirjandus eksitavad andmed avastanud. Sisult väga sarnane juhtum leidis 2003. aastal aset ka president Arnold Rüütliga, kes jättis deklareerimata oma osaluse Saaremaal asuvas piimafarmis.
Kui Eesti Ekspress oli presidendile selle kohta küsimusi hakanud esitama, täiendas riigipea oma deklaratsiooni, ent sai ometi kapolt hoiatuse. Veel sarnaseid juhtumeid lähiajaloost: Eesti Panga president Andres Lipstok jättis kirja panemata elamumaa Viimsis.
Tallinna linnapea Edgar Savisaar ei deklareerinud mullu Liechtensteini ettevõtjalt laenatud mitme miljoni kroonist rahasummat. Kõik need asjad tulid aga välja. Kerime nüüd ajatelge edasi ja jõuame kevadesse 2011, kus riigikogu poole on taas teel uus korruptsioonivastase seaduse eelnõu. See eelnõu vähendaks tuhandete võrra ametnike hulka, kelle vara ja sissetulekute kohta riik regulaarselt aru nõuab.
Muu hulgas on kavas sellest vabastada linnaosade ja osavaldade juhid. Ilmselt tuleks siiski veel kord läbi mõelda, keda deklaratsiooni esitamisest vabastada. Kas Tallinna linnaosavanemad ikka on nii pisikesed tegijad, et nende puutumus korruptsiooniohuga jääb allapoole künnist, kus majandushuvide deklareerimine peaks olema elementaarne?