Tasuta puhaste süstalde jagamine on narkomaanidele vajalik. Seni on seda üritatud ellu viia süstlavahetuspunktide loomisega, mis on aga takerdunud kohalike elanike vastuseisu taha. Andmeteadlane Martin Lumiste teeb ettepaneku: äkki hakkaks abivajajatele süstlaid hoopis koju tarnima?
6000 süstiva narkomaaniga Tallinnas möllab HIV-epideemia. Teaduslikele uuringutele tuginevalt on süstlavahetus kuluefektiivne meetod HIVi leviku tõkestamiseks. Empiirika viitab sellelegi, et just nimelt kasutaja soovile vastava koguse laiali jagamine (ja mitte niivõrd kasutatud süstalde uute vastu vahetamine) on kõige mõjusam viis 20. sajandi kurikuulsaima haiguse leviku pärssimiseks. Seega on puhaste süstalde jagamine vajalik praktika.
Seni on seda üritatud ellu viia süstlavahetuspunktide loomisega. See on takerdunud kohalike elanike vastuseisu taha:
Muster peaks olema ilmne. Tegemist on klassikalise NIMBY (lühend ingliskeelsest not in my backyard – «mitte minu tagahoovis» eesti keeles) probleemiga. Ehitusbuumi all ägisevas Tallinnas ei ole kohta, kuhu oleks võimalik paigutada isoleeritud keskus, mis asub enam kui kahe-kolme kilomeetri kaugusel igast koolist, lasteaiast, huvialaringist ja muud sellist – see on võimatu planeerimisülesanne, sest süstivad narkomaanid elavad täpselt samades linnaosades, kus tavalised tööinimesed ja lastega pered. Süstlavahetuspunktid peavad aga narkomaanide liikumistrajektoorile lähedal olema, sest muidu ei täida need funktsiooni. Näiteks süstlakeskuse ümberkolimisel Niine tänavale, linnaosavalitsuse enda ruumidesse, vähenes külastatavus 80 protsenti.
Selles valguses tundub valimiste-eelne vaidlus vahetuspunkti täpse aadressi üle eriti tulutuna, sest see ei ole nagunii jätkusuutlik lahendus. Elanike vastuseisu peamine põhjus on stigmatiseeritud kontingendi liialt tihe ja püsiv kontsentratsioon mingil alal. Üksikute narkomaanide nägemine on kahjuks paljudes linnaosades kujunenud igapäevaelu harjumuseks. Nende koondumine oma tagahoovi on aga see, mida ei soovi ka Kopli kõige problemaatilisema piirkonna elanik.
Alternatiivse lahendusena on välja pakutud mobiilset süstlavahetusbussi, ent selle kohta on Nelli Kalikova öelnud tabavalt, et see on nagu kaubanduskeskuse asendamine lavkaga: kontsentratsiooni probleem jääb lahendamata, seda lihtsalt liigutatakse mööda linna ringi. Lisaks vähendaks see ilmselt teenuse kasutatavust ebakindla asukoha tõttu.
Eesti kui põline startup hub on paistnud silma innovaatiliste kullerteenuste loomise ja omaksvõtuga. Alates mugava kasutajakogemusega riiklikest postiasutustest kuni mujal maailmas levinud toiduäppideni ja eBayst ostetud träni transpordini – oleme harjunud pakendeid oma tingimustel vastu võtma. Meie inimesed ehitavad isesõitvaid roboteid, mis veavad Washington D.C. tänavatel pitsat, ja droone, mis jätavad Amazoni omad häbisse. Meie võimuses on mitte ainult süstlaid valutult laiali jagada, vaid me suudaks ka jaotusahela kohta andmeid koguda (ka siis kui tarbijad on anonüümsed) ja selle põhjal kogu protsessi optimeerida.
Keskmist süstlavahetuspunkti külastab päevas ligikaudu 50 inimest. See on väike number. Mis oleks, kui alustuseks saadaks neile süstlaid kulleriga, on-demand, vabalt valitud kättesaamispunkti? Jah, süstlavahetuse teenusega peab kaasnema inimlik nõustamine. Statistika näitab aga, et aastas inimese kohta välja jagatud süstalde arv on suur. Korduvkasutajad satuvad keskusesse tihti ja ilmselt on paljud neist kohtumistest puhta tehingu vormis. Teenusesse saab põimida ka vajatud isikliku konsultatsiooni, see toimuks aga tarbijale märksa turvalisemas keskkonnas, koduvisiidina. See ei tähenda mingit oma eluga riskimist narkourgastes, pool Eesti süstivatest narkomaanidest elab koos vanematega (A. Veimer).
Kas see on kallim lahendus? Jah, nominaalselt. Kuid praeguse süstlavahetuspunkti toimimise majanduslik loogika arvestab kuludena vaid Põhja-Tallinna turukeskmisest veidi kõrgema riskipreemiaga üüritud äripinda ja personalikulu. Täielikult hüvitamata jääb ümbruskonnale tekitatud kulu. Piirkonna elanikud vaatavad vastu:
Arvestades ka emotsionaalsemaid argumente ja fakti, et elanikud on ilmselt nõus ka raha välja käima selle heaks, et süstlavahetuspunkti nende majja ei rajataks, ilmneb neile tekitatud kahju.
Selle või mõne sarnaselt pöörase idee realiseerimise eelduseks on aga stigma kaotus narkopoliitikas, meie probleemi teadvustamine ja prioriseerimine. Eestis on piisavalt tarku inimesi, et see 10 000 tarbijaga piirnev jaotusprobleem lahendada. Rahastust saab aga pakkuda ainult riik.
Euroopa Liidu eesistumise ajal vurasid 100 000 eurose projekti käigus Tallinna kesklinnas ringi kaks isesõitvat bussi kiirusega 11 kilomeetrit tunnis. Pidasime seda oma uuendusmeelsuse ja edukuse signaaliks. Mis oleks, kui kunagi saabuks katseperiood, mille käigus sõidaksid Põhja-Tallinnas ringi Starshipi robotid, süstlad kõhus? Mis oleks, kui kasutaks päriselt ka tehnoloogiat, et suuri probleeme lahendada?
PS:
Võib-olla (ilmselt) on selline idee teostamatu ja täielikult ebaefektiivne. Leidsin, et home delivery süstlavahetuse ideega on vaid Ontarios ja mingis Seattle'i äärelinnas flirditud. Sel juhul sobib meenutada, et praegune aastatepikkune vaidlus käib peamiselt selle üle, et millises Põhja-Tallinna kvartalis üks (!) kliinik paiknema peaks. Ehk on teostamatud ja veidi jaburad ideed need, mida narkopoliitika debatt vajab?