Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Erik Gamzejev: Ossinovski külvatud seemned Narvas idanema ei läinud

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Erik Gamzejev. | FOTO: Erakogu

Kui eelmistel kohalikel valimistel Ida-Virumaal õnnestus sotsidel Keskerakonda vähemalt ehmatada, siis sedapuhku ei ähvarda viimaste võimu miski, nendib Põhjaranniku peatoimetaja Erik Gamzejev.

Jevgeni Ossinovski 2013. aastal Narva valimistel tehtud supertulemus tekitas lootuse, et järgmistel valimistel võivad sotsid olla need, kes suudavad murda Keskerakonna ligemale paarkümmend aastat kestnud ainuvõimu Ida-Viru linnades. Neli aastat hiljem võib julgelt teha panuseid, et ei Narvas, Kohtla-Järvel ega Sillamäel seda suure tõenäosusega ei juhtu.

Ossinovski kogutud 2403 häält, seljavõit isiklikus arvestuses Narva põlise häältemagneti Mihhail Stalnuhhini üle ja sotside nimekirja liikmetega Narva volikogus kolmandiku kohtades hõivamine lõid soodsa eelduse, et sotsidest kujuneks lähiaastatel Narvas arvestatav alternatiiv Keskerakonnale.

See võimalus läks raisku. Erakonna juhtimisele ja riigiasjadele pühendunud Ossinovskil jagus Narva asjadele aega üha napimalt. Tema nimekirjast oli volikogusse pääsenud küllaltki kirev seltskond, kellest sotsideks osutusid vähesed. Osa tegelasi meelitas Narva võimupartei kindluse tagamiseks oma leeri. Tõsiseltvõetavat ja silmapaistvat sotside organisatsiooni, mis oleks tõmmanud järgnenud aastatel oma ridadesse tuntud narvalasi, ei tekkinudki. Kõige selle tagajärjel ei tule Sotsiaaldemokraatlik Erakond Eesti suuruselt kolmandas linnas enam isegi oma nimekirjaga välja.

Mõned nende liikmed kandideerivad nüüd valimisliidus Meie Narva, mida veab esinumbrina IRLi kuuluv Sisekaitseakadeemia rektor Katri Raik, kes on lubanud eelseisvaid valimisi väga tõsiselt võtta.

Ossinovski külvatud seemned ei läinud idanema ühelt poolt seepärast, et erakond jättis nende väetamise ja kastmise unarusse. Keskerakond, kes aga tajus õrna ohtu oma ainuvõimule, tõmbas tõrjevahendite pritsid käima.

Kui üks seltskond on ühes omavalitsuses paarikümne aastaga rajanud niivõrd tugeva võimukindluse nagu Narvas, on selle vallutamiseks vaja mitmekordset ülekaalu inimestes, usutavates sõnumites, kampaaniarahas, aga eelkõige tahtes.

Narvalaste rahulolematus kohalike võimude üle võib olla suur ja põhjendatud. Eesti keskmisest märgavalt väiksem keskmine palk ja suurem tööpuudus, elanike pidev äravool, linnajuhtide korruptsioonilood – sellist loetelu annaks pikaks vedada. Ent Keskerakonna kõrval pole kerkinud ühtegi arvestatavat alternatiivi ega kriitilist massi liidreid, kes oleksid suutelised seniseid võime kõrvale tõrjuma ja paneksid valijaid uskuma, et nende eestvedamisel tulevad Narvale paremad ajad.

Paarikümne aastaga punutud võimuniidistik hõlmab suurt osa kohalikul tasandil olulise mõjujõuga inimesi. Keskerakond on lubanud seekord Narvas koondada valimisnimekirja üle saja inimese. Need on suures osas linnavõimuga otseselt või kaudselt seotud inimesed: ametnikud, koolide, lasteaedade, muude linnaasutuste, spordiklubide ja kultuuriseltside võtmefiguurid ning mõned ettevõtjad, kelle firmade käibest tuleb märkimisväärne osa linnakassast.

Neil on ka tugev motivatsioon teha valimistel väga hea tulemus ja noppida oma vaost maksimaalne häältesaak, millest kokku tulebki ülekaalukas ainuvõim. See on nende jaoks isikliku toimetuleku turvalisuse küsimus – omalaadne kindlustuspoliis, et ametikoht ja rahastamine säilivad ka järgmise nelja aasta jooksul. Selle nimel tasub pingutada ja administratiivne ressurss pakub selleks tugevat pärituult.

Senise valitsemissüsteemi suurimaks ohuteguriks võivad saada sisemised pinged ja tülid, juhul kui munitsipaalkohtade või eelarve raha jagamisel kedagi omadest ebaõiglaselt koheldakse. Aga selliste riskide juhtimise vilumus on aastaid viljeletud jaga ja valitse poliitikaga päris hästi käes ja tõrkeid tuleb ette harva.

Konkureerivates nimekirjades on üldjuhul inimesed, kes on linnavõimust autonoomsed. Neil on oma töö. Nad tahaksid küll, et Narvas käiksid paljud asjad teistmoodi ja on valmis selle nimel ka panustama, kuid ei hakka võidu nimel ülemäära rabama. Sõltumata tulemusest läheb nende elu pärast valimisi üldjoontes endistviisi edasi. Tegelikult paljud asjad kulgevadki Ida-Virumaal hästi sõltumata sellest, milline on kohalik võim.

Näib, et enam-vähem sarnane hoiak on ka teistes erakondades. Jah, Narva on küll suur linn, seal oleks tore võimul olla, aga kui ei ole, siis pole midagi katki. Põhitähelepanu, poliitikute raskekahurvägi ja kampaaniaraha koondub valimisvõitlusele Tallinnas. Narva tuleb jälle meelde siis, kui seal taas mingi tõsisem kriisioht peaks tekkima.

Küllaltki sarnane seis on ka Kohtla-Järvel ja Sillamäel, kus sotsid olid viimati samuti Keskerakonna ainsad vähegi tõsiseltvõetavad konkurendid, kuid said nõrgema tulemuse kui Narvas. Kui nüüd neis linnades ka oma nimekirjad üldse tehakse, on küsimus pigem selles, kas õnnestub ületada viieprotsendiline künnis, aga mitte võimu ohustamises.

Kui Reformierakond jättis neli aastat tagasi oma nimekirjad Ida-Viru linnades üldse tegemata, siis nüüd mõnes neist ilmselt tulevad, ent suure edu ennustamiseks praegu ainet pole. Märksa konkurentsitihedamat, põnevat ja raskesti etteaimatavad valimisvõitlust on oodata maakonnakeskuses Jõhvis ja ühinenud valdades.

Uudne olukord on ka selle poolest, et paljude aastate järel on Keskerakond ühel ajal võimul nii Ida-Viru linnades kui ka riigis. Siiani on Narva, Kohtla-Järve ja ka Sillamäe juhid saanud kohalike probleemide puhul näpuga näidata vabariigi valitsuse poole – seal on sellised vastikud parteid, kes meist ei hooli ja seepärast pole meil ei tööd, raha ega õnne.

Nüüd on Jüri Ratase valitsus juba ligemale üheksa kuud riiki juhtinud. See on parajasti selline aeg, kus saab veel rääkida, et keskerakondlik valitsus tahab Ida-Virumaa jaoks senisest märksa rohkem ära teha, aga samas tibude lugemise kohta võib öelda, et on veel liiga vara.

Samas on tänavune aasta näidanud, et Ida-Virus ei tasu Ratase valitsuse imejõu osas ka lootusi liialt kõrgele upitada. Ka võimuliit ise on aru saanud, et koalitsioonileppesse kirjutati Ida-Viru teemad sisse ülemäärase uljusega ja hallis argipäevas tuleb kroonlühtri asemel pakkuda küünalt seejuures selgitades, et tegelikult küünal sobibki teile paremini. See käib nii Sisekaitseakadeemia Narva kolimise asendamise kolledži-ujula laadse asutusega kui ka Ida-Viru programmi rahastamise kohta, mille puhul on nüüd selgunud, et esialgu plaanitud põlevkiviettevõtete makstavaid saastetasusid sinna ilmselt ikka ei suunata.

Kuid muidugi oleks sel erakordsel ajal, mil nii Ida-Viru linnades kui ka riigis on võimul üks ja sama erakond, võimalik selle piirkonna jaoks riigi ja kohaliku võimu koostöös senisest märksa enam korda saata. Millised on need konkreetsed ja reaalsed ettevõtmised, võiks sisulise vastuse anda eelseisev valimiskampaania.

Tagasi üles