Praegust aega iseloomustavad debatid, milles puudub kriitiline mõtlemine ja usutakse emotsioonidele tuginedes kõike, mis pähe hüppab või pähe pannakse, kirjutab kolumnist Olev Remsu.
Olev Remsu: avalikus ruumis vohab vulgaarsus. Miks? (6)
3. juuli 2017, 09:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmalt terminoloogiast, mida pruugin. Jah, ma olen snitti võtnud sellisest sõnast nagu vulgaarmarksism, see oli omal ajal tauninguna kasutusel. Vulgaarsuseks pean ma praegusel juhul kriitilise mõtlemise puudumist, seda, et (hetke)emotsioonide ajel usutakse kõike, mis pähe hüppab või sinna poogitakse. Intellektuaalselt ollakse võimelised kommenteerima vaid eilseid-tänaseid juhtumusi ühiskonnas, üldisem ja hinnangut määrav suhtumine on aga pärit eelarvamuste ja käibetõdede udust.
Äsja rullus tele- ja internetipildi vahendusel meie silme ees hõberemmelga komet. Kas tunda kaasa klounidele, kes on ise klouniteele asunud? Veidike kindlasti. Võime öelda, et osa süüd langeb veidrusi jahtivale meediale, ent puu ümber ja otsa mindi ometi ise, küllap loorberilehtede vajadusest, küllap kuulsusejannu aheldatuna. Loomulikult ei päde ma hindama tee-ehituse vajadust ja puu väärtust, ent söandan oletada, et oskan vaagida otsustamise kui protsessi loogilisust.
Praegu on nii, et ühel pool oli/on argumentatsioon (vähemalt põhjendamise üritus), teine pool aga piirdub hõberemmelga emapuuks tituleerimisega ja selle ümbruse looduslikuks pühapaigaks kuulutamisega. Mõlemal väitel pole asja faktimaailma, tegemist on kujunditega, mis aitavad formeerida kergeusklikke, kuid ei seleta asja.
Rühm poliitikuid (Eerik-Niiles Kross, Mart Nutt, Artur Talvik ja Rainer Vakra) on haistnud, et õhus ripuvad potentsiaalsed hääled, ja on loonud riigikogus looduslike pühapaikade toetusrühma.
Puukaitsjatelt lihtsameelsed sentimendid, riigikogulastelt odavad nõksud neid ära kasutada. Ja kahtlemata leidub selles kasutamispüüus parasjagu kujutlusbonapartismi – mina näitan näpuga ja sinna tekkigu pühapaik, olge nii lahke ja hakake seal kummardamas käima! Looduslikud templid ilmuvad ikka ise, see võtab pikalt aega ning kõige vähem aitavad nende sünnile kaasa kellegi silmakirjalikud ja omakasupüüdlikud ponnistused.
Kokkuvõttes – tegu on nii vulgaarlooduskaitsmisega kui ka vulgaarpoliitikaga.
Kummati pole välistatud, et vahest on remmelgaintsidendil mingi religioosne tõsi taga. Tulevik näitab, seda siis, kui kohast kujuneb suurem või väiksem pühapaik, kui inimesed hakkavad seal tõemeelselt käima, ehk koguni sinna münte loopima või kuhugi lähedusse värvilisi pühapaelu kinnitama.
Meie vulgaarkatoliiklaste maailmavaate keskpunkt ei ole jumal, vaid üks kindel perekonnatüüp, mis ilmselt on neile endile omane ja mida nad siis entusiastlikult absolutiseerivad. Iga muu variant olgu keelatud!
Nii Matteuse, Markuse kui ka Luuka evangeeliumist võime lugeda Jeesusele omistatavaid sõnu, et keisrile tuleb pearahana anda keisri oma (tähendab maks). Ülekantult tähendab see seda, et usklik peaks hoiduma nii räpasest mängust kui seda on poliitika, tema pühendagu oma siinpoolsed päevad igavikutajumisele, ettevalmistusele eluks pärast elu.
Meie aga näeme vastupidist, oma leninlik-goebbelslike hääletorude kaudu hinnatakse põrgulikult räigelt ebaobjektiivselt valitud päevasündmusi ja harrastatakse vähemalt kahte katoliiklikku surmapattu – alpust ja viha. Puudub religioosne peenetundelisus, oponentidest lugupidamine.
Helmed ja nendega kaasajooksikud on häälte võrgutamiseks valinud konservatiivsuse ja rahvusluse mõisted, pruukides neid ainult sõnakõlksudena, andmata neile mingit konkreetsemat seletust. Konkreetsus võib põhjustada lahkarvamusi, ähmased eelarvamused aga liidavad tundeid.
Mis võiks olla meie oludes konservatiivsus, kui veerand sajandit tagasi valitses meil nõukogude kord? Kui sajand tagasi peremehetses meil tsaarirežiim, mille vastu me 1905. aastal üles tõusime, isevalitsuse kohaliku toe, mõisad, põlema pistsime. Mart Helme on teatanud, et tema ideaaliks on maailm enne Esimest maailmasõda.
Aga see tähendab ju impeeriumeid, monarhismi ja rahvusriikide puudumist. Ajaloolase haridusega parteijuht annab meile teada, et rahvuslus oli eestlastele omane juba Lembitu-aegadest saati. Tule taevas appi! Selles triaadis võib olla ligilähedaselt õige üksnes Sakala vanema nimekuju, kõik muu on vale.
Polnud toona inimesi, kes oleksid ennast eestlaseks pidanud, ja rahvustunde tekkimiseni kulus Euroopa rahvastel veel pool tuhat aastat. Parteikamraadid ilmselt juubeldavad, ent meie küsiksime ikka – kas ülikoolis õpitu unustamine või teadlik salakavalus nn kasulikes idiootides (väljend omistatakse Leninile) poolehoiu võitmiseks?
On kolmaski võimalus. Ülo Vooglaid rääkis ülikoolis, kuidas propagandist hakkab pikapeale uskuma oma luulusid. Esimesed korrad kõnepuldis olles teab ta kindlasti, et valetab ja tal on sisimas kole piinlik. Aga häbist lahtisaamiseks hakkab ta ise uskuma oma juttu ja varsti võib ta end tunda ausa mehena. Kõigele krooniks veel sissetulekud.
Mina teen aeg-ajalt giiditööd. Mikrofon käes, olen ma bussis ning ilma mikrofonita tänavanurkadel ja linnaplatsidel püüdnud seletada, mis asjad need on, mis parajasti on näha.
Olen tõdenud, et nii mõnedki inimesed tulevad reisile ainult selleks, et leida kinnitust käibetõdedele ja oma eelarvamustele. Sakslased on täpsed, prantslased liiderlikud, venelased prostad. Ja kui nad näevad rongi täpset saabumist Berliini vaksalisse, noorte suudlemist Pariisis või prahti maas Moskvas, siis on nad endi meelest reisiraha otstarbekalt kulutanud, kuna võivad nentida – näete, mul on õigus!
Bussitäis turiste on piisake ookeanis, selles peegeldub ühiskond.
Mina pean vulgaarkuulutajaiks kõiki, kes õhutavad eelarvamusi. Õiged looduskaitsjad, ehtsad usklikud ja perekonnaväärtuste eest seisjad, tõelised konservatiivid ning pühendunult oma riigi ja rahva eest seisjad peaksid meid päästma rumalatest käibetõdedest, kuigi see ei tõota häältesadu valimistel.