Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: hõbepaju pole hõlmikpuu

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ummik Haabersti ringil | FOTO: Georg Kõrre

Aeg-ajalt jääb avalikkuse ette jõudvast kriitikast mulje, et Eestis polegi enam võimalik midagi ette võtta. Hoiame käes loosungit, mis kutsub üles riigi ja kodanike elujärge parandama ning selleks eesmärke seadma, iga suuremat tegu saadab aga lärm, mis esiotsa häirib, aga hiljem võib võtta lausa hüsteerilise ja mahamaterdava tooni. Tuleks siiski näha, et avalikes huvides töötav buldooser ei tähenda ilmtingimata inimestest ülesõitmist. Hõberemmelgas, mis jääb ette Haabersti ristmiku ümberehitusele, ei ole unikaalne hõlmikpuu.

Meie ühiskond on väike, aga sõnavabadus suur ning sõnumid jõuavad kohalikus mõistes laia auditooriumini. See toob kaasa olukorra, kus normaalne demokraatia juurde kuuluv avaliku arvamuse protsess muutub vigaseks ning häälekas vähemus pälvib palju rohkem tähelepanu, kui väärib. Sageli leidub ka poliitikuid, kes üritavad iga hinna eest tähelepanust matti võtta ning protestihääli enda kasuks pöörata, võimendades neid väiksema vastutustundega ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias. Probleemid süvenevad siis, kui asjad jäetakse eos läbi rääkimata ning kompromiss leidmata.

Haabersti ristmiku ehitust on tallinlased ja pealinnas tööl käijad kaua oodanud. Liiklusohutuse ja -kindlustuse asjatundjad peavad praegust ringristmikku üheks Eesti kõige ohtlikumaks liiklussõlmeks, kus avariides tekkinud kahju nõuab sadu tuhandeid eurosid aastas. Ristmiku läbilaskevõime on kehv, ülekäigud jalakäijatele ohtlikud. Seisakud söövad juhtide närve ning kulutavad aega. Ümberehitusega saavutatav leevendus on kahtlemata avalikes huvides.

Kui nüüd üks häälekat vähemust esindav surverühm leiab taas põhjuse rakendada MMNi ehk «mitte-minu-naabrusse-sündroomi» (inglise keeles NIMBY ehk not in my back yard syndrome), on see praeguses faasis juba kohatu. Looduskaitse ja humaansuse sildi all võib paraku kalduda ka äärmusse. Samamoodi nagu koerte ja kasside sundimine täielikule taimetoidule, millest kõneles 27. mail Arteris ilmunud artikkel.

«Haljasruum on võistlev ruum, hinnangud õige ja vale vahel on pidevalt konfliktis,» on Sirbis kirjutanud maastikuarhitekt Anna-Liisa Unt, kuid möönnud seejuures, et linnakeskkond on siiski linnakeskkond ning kui mõnikord ei tehta puude suhtes karme otsuseid, ei arene ka linn. Samas, haruldused kahtlemata väärivad kaitset.

Eesti avalikus arvamuses tuntakse veel ühte sündroomi, nimelt «hõlmikpuu sündroomi». See on olukord, kus miski näiliselt vähetähtis suudab millegi suure ja tähtsa rajamist peatada. 1980. aastatel hoidis nimelt väärtuslik hõlmikpuu ära Süda tänava ja Pärnu maantee planeeringu. Kuid paju pole hõlmikpuu, olgu ta või hõbedane.

Tagasi üles