Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ivan Makarov: kümme aastat tagasi märatses Tallinnas vaid murdosa meie venekeelsetest elanikest

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kolumnist Ivan Makarov. | FOTO: Erik Prozes

Märatsejate tagant paistsid ka meie poliitikute kõrvad. Näiteks väitis üks Öise Vahtkonna asutaja Studenetski 2006. aaastal, et kohtumisel riigikogu liikmete Seppiku ja Velmaniga (Keskerakond) heitis viimane nn vahtkonnale ette vähest aktiivsust ja ütles, et vaja oleks «väikest Pariisi». Jutt käis tollal Prantsusmaal toimunud massirahutustest, autode süütamisest ja kaupluste rüüstamisest, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Täpselt kümme aastat tagasi helistas mulle öösel hea kolleeg Märt Treier. Ma ei tundnud teda kohe ära, kuna tema meeldiv hääl mõjus Tallinnas toimuvate sündmuste taustal nagu mingi tulnuka kutsung. Kodulinnas valatud verest täiesti masendunud Märt kutsus mind Vikerraadio hommikuprogrammi. Ja meie eetrisoleku ajal tuli teade, et pronkssõdur on Tõnismäelt minema viidud.

Olin neil päevil korduvalt tele- ja raadioeetris, ja mitte kunagi enne ega pärast neid sündmusi ei ole mul olnud auditooriumi ees nii piinlik. Pronksiöö järel ütles Vene Teatri näitleja Aleksandr Ivaškevitš, et tal on südamest häbi oma vägivallatsenud rahvuskaaslaste pärast, kes röövisid ja lõhkusid. Sama tunne tekkis retsidiivina siis, kui Ukrainas rebiti maha ukrainlaste lipud ja pandi Putini omad asemele. Mõni aasta tagasi ühel Andrus Ansipi kohtumisel ajakirjanike kitsamas ringis ütles nüüd juba endine Eesti peaminister, et aprillisündmused meenutavad tagantjärele vaadates Ukraina vastu suunatud hübriidsõja eelproovi. Ja paljud detailid kattuvadki: meeletu propagandasurve väljastpoolt, kriminaalide ja kohalike poliitikute kaasamine, fašismikolliga hirmutamine.

Kui me räägime Venemaa ässituspropagandast, mis ajendas inimesi lõhkuma omaenda linna, siis on see vaid pooltõde. Sirvides 2006.–2007. aasta kohalikke venekeelseid lehti, tundub, nagu kasutaksid kaasaegsed Kisseljovid-Solovjovid tolleaegsete Vesti Dnja ja Molodjož Estonii võtteid. Päris nii see muidugi ei ole, sest sealt viib niit läbi Venemaa ja NSVLi propagandamasina Goebbelsini välja. Tähelepanuväärne, et paljud pronksiöö ässitajad on tänaseks teinud Eestis karjääri: neil on head töökohad, nad tegutsevad meedias, poliitikas, käivad presidendi vastuvõttudel ja saavad ordeneid.

Praegu üritatakse meid veenda selles, et Tallinna rüüstamine oli tollase valitsuse poolt jõuliselt provotseeritud, et solvunud inimesed seisid oma ideaalide eest. Ei usu, et inimene, kel on olemas ideaalid, kaitseks neid marodööritsedes ja kiirabiautosid kividega loopides. Aateline inimene lihtsalt ei lähe varastama ja süütama.

Kuid ei tasu unustada, et märatsejate tagant paistsid ka meie poliitikute kõrvad. Mõni neist saab praegu Eesti riigilt kopsakat pensioni, mõni aga riigikogulase palka. 2006. aasta detsembris väitis Vladimir Velman ajalehele Molodjož Estonii, et ta ise kirjutas Notšnoi Dozori esimese avaliku pöördumise. Nädalalehe MK Estonija vaatleja Aleksandr Ikonnikov kirjutas sama aasta 14. detsembril, et vahtkondlaste sõnul tahtsid eesti poliitikud kasutada nende liikumist ära oma huvides. Vladimir Studenetski väitis lehele, et Notšnoi Dozori liikmed olid kutsutud riigikogusse kohtumisele Ain Seppiku ja Vladimir Velmaniga. Viimane olevat lubanud nende liikumisele Keskerakonna poolt igakülgset toetust, kuid heitis dozoorlastele ette nende ebapiisavat aktiivsust.

Mehed imestasid: kuidas nii, me ju teeme kõik, mida suudame, mida veel vaja? Ja siin Vladimir Velman olevat nagu naljatades vastanud: no näiteks väikest Pariisi. Jutt käis tollal Prantsusmaal toimunud massirahutustest: autode süütamisest ja kaupluste rüüstamisest. Studenetski  vastanud, et nende mitteformaalne liikumine ei ole sellisteks aktsioonideks valmis.

Aga mõttel oli jumet, nelja kuu pärast oldi valmis küll. Ja nüüd, kui Jüri Ratas ignoreerib täielikult ajakirjanike ja kaaspoliitikute küsimusi valijate maksudest elatuva totaalse parteipropaganda kohta, mis toetab sageli Kremli seisukohti, kui Tallinna teenetemärke jagatakse lausa aktiivse Eesti-vastase tegevuse eest, tulevad meelde praeguse peaministri erakonnakaaslaste tolleaegsed kihutuskõned venekeelses meedias. Kui Edgar Savisaar oleks siis kasutanud oma vaieldamatut autoriteeti venekeelsete valijate hulgas, et inimesi rahustada, mitte aga neid oma poliitiliste rivaalide ja omaenda riigi vastu välja mängida, polnuks ehk ka ühe noore inimese elu nõudnud rüüstamisi.

Täna saavad kõik soovijad avaldada austust Nõukogude sõduritele Tallinna ühes ilusaimas paigas kalmistul, kus on surnute koht ja kuhu kisakõrid ei ole oodatud. Mäletajatele jäi alles ausammas, küll on jäänud eriti magusast kesklinna tribüünist ilma välismaiste telekanalite huvist elatuvad provokaatorid. Lõhe eestlaste ja venekeelse elanikkonna vahel ei ole enam nii sügav, kümne aasta tagustest sündmustest on meievaheliste suhete jaoks tunduvalt kahjulikum hoopis Venemaa ja Ukraina sõda.

Kõik mäletavad pronksiöö jõhkrust ja lootusetust, kuid tähtis on pidada meeles seda, et kriisist aitasid jagu saada ka vene keelt kõnelevad politseinikud, päästjad, arstid, paljud teised head ja töökad inimesed. Ja et Tallinna kesklinnas märatses vaid murdosa venekeelsetest elanikest.

Stingi ühes kuulsaimas laulus on sõnad: «I hope the russians love their children too» (e.k ma loodan, et ka venelased armastavad oma lapsi). Eestis elavad inimesed on kursis sellega, mis toimub Ukrainalt röövitud aladel, ja erinevatele veendumustele vaatamata sellist elu oma lastele nad küll ei taha. Niipalju kui see sõltub neist, on pronksiöö kordumine tulevikus vähetõenäoline.

Tagasi üles