Ivan Makarov: keemiarelvaga kapole kallale

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Kaitsepolitsei aastaraamatu avaldamise järel tahavad kõik alati arvamust avaldada, eriti tuliseks ja veidraks läheb asi Eesti venekeelses meedias, kirjutab kolumnist Ivan Makarov. 

Kaitsepolitsei aastaraamatu ilmumine on igal aastal olnud üks oodatumaid sündmusi: see on nagu linnugripi eest kitsasse ruumi kuhjatud ning sinna pajukile jäetud kanade, vuttide, hanede ja kalkunite ette peotäie riisi puistamine. Kõik lendavad kaagutades peale, ka need, kes oma kühmnokaga ei mõista teri nokkida ja saavad vaid teiste seljas lestadega tatsata. Kõik oskavad ikka midagi moka otsast poetada, peaasi, et üleolevalt. Kunagi ütles Valter Ojakäär, et kergemuusika vallas oleme me kõik asjatundjad. Sama ka kapoga: selle kohta võib ajada täiesti mõttetut juttu ja keegi ei hakka sinuga vaidlema, kuna kogu asi on niikuinii salastatud.

Kui eestlaste puhul jäävad asjad ikkagi mõistlikkuse piiresse, kuna enamasti pooldavad nad ikka veel Eesti omariiklust, siis venekeelse meediatarbijaga on lood natuke teised.

Seekordne vene meedia reaktsioon vastas meil kehtestatud põhimõttele: me ei tee Venemaa propagandale vastupropagandat, vaid pigem toetame seda. Paljusid lausa ärritab, et Eesti eriteenistus teeb midagi Eesti riigi kaitseks. Samas see, et kogu Venemaa on kagebešniku ja tema kolleegide täieliku kontrolli all, neid ei morjenda ja on justkui õige asi, et tuumanuppu, sise- ja välispoliitikat, majandust ja meediat kontrollib FSB seltskond.

Kui aga kapo mainib oma aastaraamatus mõnd Kremli käepikendust, kes resideerib Eestis, siis on kohe kisa lahti: lääne demokraatia ja põhivabadused on ohus ja rahvusvaheline õigus tallatakse jalge alla. Kui aga konkreetselt kedagi ei mainita, siis jälle häda. Igaüks õpetab, kuidas kaitsepolitsei peaks tööd tegema ja aruandlust vormistama. Aga teie enda lemmik Vladimir Putin ütles ju sellistele kriitikutele kunagi, et õpetage parem oma naist kapsasuppi keetma.

Elu venekeelses Eesti meedias

Kui ma ühe suure eesti väljaande venekeelsesse portaali sisenesin, oli maraton juba alanud: üksnes kapoteemalisi arvamusartikleid oli mõne tunniga kuhjunud pool tosinat, üks sarkastilisem kui teine. Ajakirjanik ja pedagoog Vjatšeslav Ivanov saatis kapole tervitusi NSVLi KGB esimehe Jüri Andropovi poolt, Tallinna tulevikulootus Mihhail Kõlvart küsis, kas kaitsepolitsei aastaraamat on ajakirjandus või ikkagi ametlik väljaanne, selmet pärida, kas Tallinna linnameedia, mida tema ise propagandaks pruugib, on ajakirjandus või partei suuvooder.

Linnaametnik märkis, et ühtede või teiste «kangelaste» ilmumine aastaraamatusse on õigusvastane. Ilmselt oleks Kõlvarti ideaaliks nõukogude seriaali «Juurdlust toimetavad asjatundjad» laulus väljendatud täpsusaste «kui meil mõni mees mõnes kohas vahetevahel ei taha elada ausalt». Tema parteikaaslane Vladimir Velman väitis, et kapoga on ju kõik ammu selge, Mart Helme nimetas aastaraamatut poliitiliseks propagandaks.

Deniss Boroditš tõdes, et kui poleks massiteabevahendeid, siis ta kaitsepolitsei aastaraamatut ei märkakski, ja tal on meedia suhtes õigus – kui lehed sellest sündmusest ei pasundaks ja ka Boroditši arvamust selle kohta ei avaldaks, siis ei teaks meiegi, et see poliitik ikka veel rahva palgal on. Kõiki ületas aga Igor Gräzin, kes spetsiaalselt vene lugejatele ütles, et erootikaajakirja kvaliteet on kapo aastaraamatu omast kõrgem! Kui lugupeetud rahvasaadik mõtles illustratsioone, siis jääb temaga ainult nõustuda.

Rohkem heaperemehelikkust

Kogu selle kapoteemalise arvamusepidamatuse kõrval koosnes venekeelsete kolumnide valik veel mitmest keskerakondlaste mõtteavaldusest à la «kui tahan, lähen Krimmi ja keegi ei tule ütlema!» ja et Ratas veeres ainuõiges suunas, kui sõitis Neevalinna. Kõike kroonis aga Hanon Barabaneri «Back in USSR» tüüpi artikkel sellest, kui palju kõike hinnalist sai Eesti vennasvabariikidelt õndsa nõukogude ajastu kestel ja kui hale on praegune Eesti majandus tolle aja majandusega võrreldes. Selge see, et ka koopainimeste toidulaud oli mõnel mammutirohkel aastal liha poolest meie omast rikkam.

Olgem siis siinsete venekeelsete inimeste suhtes mõistvamad: kui neid päevast päeva kostitatakse just selliste roogadega, siis ei ole kujunenud hoiakutes süüdi mitte nemad ise, vaid eestlased, kes ei toimi oma ihaldatud riigis heaperemehelikult ja võimaldavad vabas ajakirjanduses samasugust kreeni nagu maksumaksja rahaga ülalpeetavas Keskerakonna meedias. Kurat võtaks, Eesti kaitsepolitsei arreteerib jultunult Venemaa spioone, selle asemel et jälgida eestimeelseid tegelasi: miks nad siis tulevad meie õue peale kaklema!

Eesti julgeoleku tagamise suurimaid paradokse seisneb aga selles, et samas kui Süüria massimõrvari eest pagenud õnnetute inimeste tausta kontrollitakse eriti hoolikalt, on samale sõjaroimarile pidevalt külla kippuv ebaintelligentse kõnepruugiga Eesti eurosaadik meie arvates normaalne nähtus. Inimesed peavad temaga suisa ühes lennukis lendama, kui ta keemiarelva kasutamises kahtlustatavalt diktaatorilt saadud pastakat näppides Euroopasse naaseb.