Mida õieti arvata Brooklynis tegutsevast Linda Sarsourist, põhihagejast president Trumpi immigratsioonimääruse vastu esitatud kaebuses ja näivalt kõikjale jõudvast padupahempoolsete ja radikaalse islami alliansi uuest sümbolist?
Daniel Pipes: ameerika vasakpoolsete seas tõuseb prohvet Muhamedi feministiks pidav moslem (6)
10. veebruar 2017, 15:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Obama Valge Maja nimetas teda «muutuste eest võitlejaks». New Yorgi linnapea Bill de Blasio taotles tema heakskiitu. Vermonti senaator Bernie Sanders kasutas teda oma presidendikampaanias otsekui asemikuna. Sarsour oli demokraatide 2016. aasta üleriikliku konvendi delegaat.
Ta on esinenud populaarsetes telesaadetes ja New York Times avaldas tema kohta uhke pika loo, milles teda nimetati «hidžabiga Brooklyni tüdrukuks». David Brocki Media Matters for America reklaamib teda igati. Ta oli üks neljast, kes korraldas Washingtonis Trumpi-vastase naiste marsi. Näitlejanna Susan Sarandon ja Esindajatekoja liige Keith Ellison on teda ülistanud. Lühidalt öeldes «pahempoolsed jumaldavad» Sarsouri, nendib islamireformaator Shireen Qudosi. Ja seda teevad islamistidki, nii on teda tunnustanud Al-Jazeera.
Sarsour plartsatas mu ellu 2010. aasta märtsis, kui ta ajas minu, Daniel Pipesi, segi «uudistebutiigiga» PipeLineNews.org, kus avaldati kriitiline artikkel, milles teda nimetati Hamasi poolehoidjaks. Ta reageeris sellele mind tähelepanu eest selgelt ülepakutult tänades («TÄNAN TEID, hr Pipes! »). Tema viga märgates kirjutasin sarkastilise vastuse («Sarsour peaks oma tähelepanuga üle külvama PipeLineNews.org-i, mitte minu»). Kui ta seda tähelegi ei pannud, hakkasin huvi tundma tema senise tegevuse vastu.
Sarsouri suuremeelsusest annab aimu otsus Brigitte Gabrieli ja Avaan Hirsi Ali, kahe juhtiva antiislamisti (ja viimase puhul ka naiste genitaalide sandistamise ohvri) kohta: «Ma soovin, et ma võiksin nende vagiinad välja rebida - nad ei vääri naise nimetust.»
Sain teada, et Sarsouril on tihti kombeks eksida, ilma et ta vaevuks end hiljem parandama. Ta kujutas Shaima Alawadi mõrva vääralt muslimite vihkamise tulemusena, ehkki tegelikult oli tegu Alawadi muslimist abikaasa Kassim Alhimidi nõndanimetatud aumõrvaga. Mis veel hullem, ta võltsis enda vastu suunatud vihakuritegu, kogudes üleriigiliselt poliitilist toetust, kui oli kujutanud vaimse häirega kodutut vägivaldse rassistina.
Ma sain teada, et Sarsour jälestab lausa paranoiliselt USA valitsust. Ta kujutas potentsiaalset aluspüksipommimeest Umar Farouk Abdulmutallabi LKA agendina, andes mõista, et föderaalvalitsus mõrvab muslimite süüdistamiseks ameeriklasi. Ta väitis ka lihtsalt heast peast, et muslimi «lapsi hukatakse» Ühendriikides, küllap taas valitsuse eestvõttel.
Ma sain teada,et Sarsour propageerib islamismi. Ta kiitis Saudi Araabiat, sest islamiseaduste rakendamine selles riigis toob mitmesugust tulu, nagu näiteks tasuline emapuhkus ja krediitkaartide intressimakse puudumine. Ta andis märku toetusest džihaadisõjale, tehes selle sümboliks oleva viipe nimetissõrmega.
Ma sain teada Sarsouri raevukatest rünnakutest Iisraeli aadressil. Ta julgustas kividega loopima Iisraeli kaitseväge. Ta poseeris fotol koos Salah Sarsouri, ühe Hamasi tegelasega, kelle Iisrael 1990. aastatel vangistas. Ta tunnistas, et tal on hulk meessoost sugulasi Iisraeli vanglas.
Ma sain teada Sarsouri kestvast võhiklikkusest. Ta propageerib fantaasiavalda kuuluvat arusaama islami rajaja Muhamedi kohta: «Meie prohvet oli rassilise õigluse aktivist, inimõiguste aktivist, omamoodi feminist. Ta oli mees, kes hoolis keskkonnast. Ta hoolis loomade õigustest… Ta oli ühtlasi esimene islamofoobia ohver.» Minu pilku köitsid tema mõtted Ameerika orjanduse kohta: «Ohvrid, mida mustad muslimi orjad pidid taluma sel maal, ei ole võrreldavadki tänapäeva islamafoobiaga [sic!].»
Ma sain teada Sarsouri kesisest mainest tema eeldatavate liitlaste seas. Islamistist kolleeg Debbie Almontaser pani pahaks tema edevust ja alandlikkuse puudumist. Feminist Aki Muthali nimetas teda rassistiks (lugege veel kord eespool olevat tsitaati mustanahaliste orjade kohta).
Antisionistlik veebileht Ikhras süüdistas samuti teda «inetus rassismis afroameeriklaste suhtes». Lisaks iseloomustati seal Sarsouri avalikku kuvandit «maskeraadina, mis on mattunud ülepakutud väidetesse ja liialdustesse», hinnati teda libausklikuks ja leiti, et tal puudub kõlbeline aluspõhi või üldse «siirad veendumused või põhimõtted».
Ma sain teada, et Sarsour vastas kriitikale sapise vulgaarsusega. Tema armulikkusest ja suuremeelsusest annab aimu otsus Brigitte Gabrieli ja Avaan Hirsi Ali, kahe juhtiva antiislamisti (ja viimase puhul ka naiste genitaalide sandistamise ohvri) kohta: «Ma soovin, et ma võiksin nende vagiinad välja rebida – nad ei vääri naise nimetust.»
Ma sain teada, et Sarsour, tuhmilt ja ilmetult riides, hidžab koormaks, on ometi koketeerivalt edev. Ta hoopleb avalikult oma «vapustavalt hea väljanägemisega», annab teada, et «ma olen ilus» ja imetleb «nii kena fotot minust». Samuti kipub Sarsour kohmakalt end üles puhuma, nimetades end näiteks «vaimustavaks inimeseks».
Nii üüratult pikk asjatundmatuse, äärmusluse, vulgaarsuse ja ekstsentrilisuse nimekiri sunnib mind hämmastusega mõtlema, mis küll ajendab islamiste ja vasakpoolseid Linda Sarsouri sel määral jumaldama, nagu nad seda praegu teevad. Aga kuni tema on nende ülistatud täht, võivad konservatiivid kergendatult hingata.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane