Uute tseremoniaalsete traditsioonide juurutamine või seniste ümberkujundamine pole Eesti presidendi esmane ülesanne. Ometi mäletab rahvas oma riigipäid tagantjärele paljuski just selle järgi, milliseid tavasid nad oma ametiajal tähtsustasid.
Rannar Raba: tujurikkuja president (11)
19. detsember 2016, 18:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Et Lennart Meri oli meie esimene taasiseseisvumisjärgne president, kes pidi looma institutsiooni sisu, jäi tema pärandiks üksjagu seda laadi algatusi. Ennekõike Soome stiilis vabariigi aastapäeva vastuvõttude, eriti pingviinide paraadi ellukutsumine.
Arnold Rüütel pani rõhku inimeste tänamisele. Oli vaid üks aasta viiest, mil ta andis välja vähem kui 500 aumärki. Tõsi, aastases arvestuses on ordenirekord siiski Meri käes: enne ametist lahkumist andis ta autasu koguni 908 inimesele.
Toomas Hendrik Ilves tõmbas ordenite külvamisele kriipsu peale. Samuti viis ta 24. veebruari vastuvõtu Tallinnast rändama ja lisas kaalu 20. augustile.
Kersti Kaljulaid näitas oma hoiakuid esimesel ametipäeval, jättes minemata Kaarli kirikusse tema inauguratsioonile pühendatud teenistusele. Et kõik eelmised presidendid on evangeelse luterliku kiriku rolli riiklikel tähtpäevadel tunnustanud, tuleb uue presidendi žesti pidada jõuliseks sõnumiks.
Kaljulaid tegi hästi. Esiteks, kuna Eestis pole riigikirikut, millele peaks tingimata ametlike pidustuste programmis sõnaõigust andma. On tore, kui usuringkonnad konfessioonist sõltumata olulistel hetkedel oma kombestiku kohaselt maa ja rahva hea käekäigu nimel kõrgeima poole pöörduvad, aga mida vähem on selles protokollilist kohustust, seda siiram see näib.
Teine põhjus on tähtsam. Usk peaks olema isiklik asi. Südameteemasid pole paslik auvahtkondade, sõjatehnika ja pärjapanekute sisse uputada. Ajaloos on seda niigi mõõdutundetult tehtud.
Huvitav on jälgida, kas Kaljulaidi valik hakkab tunda andma ka teiste sündmuste puhul. Meenutagem, et seni on 24. veebruari paraadil olnud peakaplan üks kahest ametikandjast, kes kõnepuldist kaitseväelaste ja rahva poole pöörduvad. Ühtlasi on laul «Hoia, jumal, Eestit» meie suurimas militaarses demonstratsioonis vaat et kesksel kohal.
Mingu usuasjadega kuidas läheb, aga eelseisvat aastavahetust silmas pidades tahaks üht asja vastsele presidendile pakkuda küll. Nimelt pole põhjust, miks peaks riigipea aastalõpukõne ETV eetrisse minema 31. detsembri viimastel minutitel. Tunnistagem: see on aeg, mil suur osa rahvast on sügavas peomeeleolus, et mitte öelda purjus. Pealegi on vana-aastaõhtu hilisemate tundide teleprogramm üles ehitatud huumorile. President ei mõju selle keskel aga mitte naljaka, vaid tujurikkujalikult halenaljakana. Ise pole ta selles süüdi.
Ma ei ütle, et riigipea nääriläkitust pole tarvis. Küll aga sobiks see paremini kell 21 algava «Aktuaalse kaamera» ette, nagu 1. septembril. Nii saaks riigi asi väärikalt aetud ja vahest jõuaks öeldu mõte ka suurema hulga inimesteni. Vähemalt oleks asisemat sorti peoseltskondadel õhtuks üks lisajututeema.