Kõik ajakirjanikud teavad, et igal lool on vähemalt kaks külge. Poliitika, sõja või diplomaatia kajastamine võib lugejaskonna jaoks mingi tõe versiooni kokku panemiseks tähendada arvukate vaatenurkadega maadlemist, kirjutab Londoni ülikooli ajakirjanduse vanemõppejõud James Rodgers.
Kui ajakirjandus põrkab kokku propagandaga, on rusudest sageli keeruline tõtt üles leida. Sellisel juhul on üldpilt kõige olulisem ning tõlgendus sõltub harilikult pealtvaataja seisukohast.
Oktoobris ilmunud teateid, et Nat West sulgeb RT pangakontod Ühendkuningriigis (RT on Kremli rahastatud telekanali Russia Today praegune nende poolt eelistatud nimetus), hiljem kas selgitati või eitati. Tõde oli siin teisejärguline. Venemaa ametivõimud oma Londoni saatkonna kujul heitsid juhtumi kiirelt kõrvale kui «avalikult poliitilise otsuse».
Moskva välisministeeriumi vastus oli ähvardavalt sarkastiline. «Soovin BBC vene teenustele edu. Neil on seda praegu vaja, sest asjade välja kaevamine võib olla meelelahutuslik ja ettearvamatu ettevõtmine,» hoiatas ministeeriumi esindaja Maria Zahharova.
Olenemata tagajärgede iseloomust paistab see esmapilgul olevat vaid järjekordne nipsakas vahejuhtum Venemaa ja lääneriikide vahelistes suhetes. Seekord seatakse tulevasteks sihtmärkideks uudistekanalid – praegusel juhul BBC vene teenus (peaksin siinkohal ka ütlema, et toimetasin seda veebilehte ühe aasta jooksul vahemikus 2004-2005).
Lugu aga ei lõpe sellega. Praegune vahejuhtum on RT jaoks ka kummaline võit. Olenemata piirangute põhjusest ja ulatusest RT pangaolukorras, on telekanalit märgatud. Vladimir Putin on viimased viisteist aastat püüdnud taastada Venemaa sama rahvusvahelist positsiooni, mille riik kaotas Nõukogude Liidu lagunemisega ning meediakajastus on olnud nende püüdluste oluliseks osaks.
Tegemist on olnud pikaajalise protsessiga. Russia Today käivitati 2005. aasta detsembris. Olles 1990. aastatel pikkade perioodide kaupa Venemaal elanud ja töötanud, naasin sinna 2006. aastal BBC korrespondendina. Russia Today oli siis astumas esimesi ebakindlaid samme, mis on meediaalgatustes sagedased. Juba siis võeti seda Venemaal tõsiselt. Mitteametlikel kohtumistel Vene ametnikega küsisid nad meilt, mida me lääne inimestena sellest arvasime.
Need meist, kes elasid Venemaal ja töötasid meedias, näitasid üles professionaalset huvi, kuid laiemas maailmas ei tekitanud Russia Today eriti uudishimu. Sain ühelt kanalit külastanud lääne televisiooni juhtivtöötajalt teada, et Russia Today üks peamine – kuigi tagasihoidlik – vaatajaskond oli tollal pärast kella 23.00 Austraalias. Aja järgi hinnates vaatasid inimesed seda kanalit pärast õhtust meelelahutust koju jõudes. RT väidab nüüd endal olevat palju suuremat ja haaratumat vaatajaskonda suurusjärgus 70 miljonit igapäevast vaatajat üle kogu maailma ja 36 miljonit iganädalast vaatajat ainuüksi Euroopas.
Kui erinevate riikide rahvaste teadmised üksteise siseelust on väiksed, nagu näiteks Venemaa ja lääneriikide vahel, on ajakirjanikud mõistmisel oluliseks lüliks. See omakorda muudab nad nuppudeks rahvusvaheliste suhete ja vastuseisude malelaual.
Tehnoloogia võib küll olla uus, aga mõte mitte. Esimese maailmasõja ajal asusid Briti korrespondendid tööle tolleaegses pealinnas Petrogradis (praegune Sankt Peterburg) «ametlikus Briti propagandabüroos» – nii nimetas RH Bruce Lockhart seda oma meenutustes 1932. aastal ilmunud raamatus «Memoirs of a British Agent» (Briti agendi memuaarid). Tol ajal oli erinevuseks aga see, et nende püüdlused ei olnud suunatud Venemaa õõnestamisele, vaid hoopis mureliku liitlase kindlameelsuse tugevdamisele keisri vastu.
Hiljem kommunismiajastul levitasid marksismi-leninismi sõnumit nii sisemiselt kui väljapoole Nõukogude propaganda kaitsjad – sealhulgas TASS ja Moskva raadio. Nõukogude Liidu sees ei olnud rahvastikul teisi informatsiooniallikaid, mistõttu nende vaateid kujundasid paratamatult vaid rangelt kontrollitud riigiorganid. Nõukogude Liidu lagunemise järel voolas aga läänelik meedia ja palju muud üle raudse eesriide varemete.
2000. aastatel palkas Venemaa isegi lääne suhtekorraldusagentuure, kuid ka nende parimad püüdlused ei suutnud peatada riigi imago kannatamist, kui paljud inimesed nägid seda agressorina 2008. aasta sõjas Gruusiaga. Russia Today teistsuguse sõnumi mõju maailmale oli väike.
Gruusia konflikti sõjaväelistele puudustele pöörati tähelepanu tulevaste sõjakäikude jaoks ning samal ajal õppis Venemaa palju ka meedia kohta. Kremli rahvusvaheliste uudisteväljundite eelarved tõusid taevasse ning Russia Today sai uueks nimeks RT, mis ei rõhuta enam kanali rahvuslikku kuuluvust. Kanali moto «Küsi rohkem» mängis publikutele, kes tahtsid midagi muud.
Kanal, mis sai alguse samamoodi nagu BBC World News või CNN, seisis nüüd vastu nende organisatsioonide versioonidele sündmuste käikudest. Venemaa on end tõestanud ka asjatundlikena lääne sotsiaalmeediaplatvormide kasutamiseks lääne narratiivide vaidlustamiseks ja kimbutamiseks.
Kas tegemist on meediakonfliktiga «uue külma sõja» kontekstis? Mitte päris. Külma sõja ajal müüs Nõukogude Liit rahvusvahelise sotsialismi sõnumit. Praegu esitab Moskva kombinatsiooni Vene natsionalismist ja antiamerikanismist. Võrdluses ei pruugi mõlemad olukorrad olla samal tasemel, kuid RT pangalugu näitab, et see on andnud neile soovitud tulemuse. Neid on märgatud.
Artikkel ilmus esimest korda veebiväljaandes The Conversation