«Ah, kuidas Keskerakond nüüd oma vene valijaga käituma hakkab?!» Ausalt öeldes ei saa ma aru meeleheitlikust seletamisest selle küsimuse ümber, mis käib ühismeedias alates laupäevase kongressi lõpust. Vene valijal pole põhjust muretseda Keskerakonna võimuvahetuse pärast ühel väga lihtsal põhjusel: need praktilised sammud, mis Keskerakond oma venekeelse valija jaoks tegi, olid nii mõõdukad, et uuel juhtkonnal pole mingit põhjust nendest loobuda.
Muidugi räägime siin just praktilistest asjadest, mitte sellest, kuivõrd rohkem või vähem ebamääraselt vastatakse küsimusele, kelle oma on Krimm. Ka sellest ajast, kui Keskerakond viimati valitsuses oli, et mäleta ma, et riigi poliitika nn vene küsimuses, olgu see haridus, kodakondsus või suhted naaberriigiga, oleks kuidagi radikaalselt muutunud.
Ma ei usu ka, et miski ohustaks erakonna vene poliitikuid, kelle pärast erakonna toetajad erilist muret tunnevad. Need hääled, mille saavad Mihhail Kõlvart ja muidugi eeskätt Yana Toom, on just nimelt nende personaalsed hääled, mitte erakonna omad. Yana Toom on üldsegi omaette fenomen, üksikmängija, kelle lend oli vist ootamatu ka tema erakonnakaaslaste jaoks.
Kui Keskerakond tõesti peaks moodustama uue valitsuse, siis selge see, et Yana Toomile ministriportfelli ei pakuta, kuid ta võib rahulikult edasi pidada oma eurosaadiku ametit – uute valimisteni on veel aega küll ja küll. Ja pole põhjust arvata, et Jüri Ratas sellest häältemagnetist loobub.
Mis puudutab nooremaid vene poliitikuid, kes kasutavad Keskerakonda kui trampliini oma karjääris, siis on tõesti võimalik, et nüüd ootab neid natuke tihedam konkurents kohaliku võimu tasandil. Ehkki seegi pole probleem, sest probleem on inimeste nappus, ja mitte ainult Keskerakonnale. Seda kinnitavad kõrged kohad, mille said kohe Tallinnas erakonda vahetanud vähegi kogenud poliitikud, näiteks praegune Kristiine linnaosa vanem, endine sots Vadim Belobrovtsev.
Küll aga peaks Keskerakond ise natuke rohkem seletama: selgitama vene valijale, et teda tõesti miski ei ohusta, ja püüdma mitte kaotada neid tuhandeid hääli, mille toob endaga Edgar Savisaar. Aga riskin ütelda, et ka teatud häälte kaotus pole lühiperspektiivis tragöödia. Kui valida, kas olla igavene opositsionäär parima tulemusega riigikogu valimistel või saada natuke vähem parlamenditoole, kuid olla koalitsiooni liige, siis teine variant näib palju sümpaatsem.
Ainus koht, kus asi pole sugugi nii kindel ei erakonnale ega ka tema vene toetajaskonnale, on Tallinn. Küsimus, kas Keskerakonna ainuvõim pealinnas jääb püsima ka pärast järgmisi kohalikke valimisi, on praegu vägagi avatud.